Tegelikult on mu lugu väga lihtne. Keskkooli lõpupoole, kui tuli otsustada, kuhu õppima minna, ei olnud mul esialgu kindlat plaani, kuigi paljud õpetajad soovitasid õppida filoloogiat, õigusteadust või majandust. Aga mulle tundus juba siis, 90ndate keskel, et neid spetsialiste on turul võrreldes töökohtadega liiga palju. Nii mõtlesingi, et tahaks õppida midagi, mis on minu jaoks huvitav ja kus mul on kindel võimalus tööd saada. 

See oli vist 12. klassis, kui käisime Teeviida messil ja sattusin Eesti Merehariduskeskuse (Eesti Mereakadeemia eelkäija – toim.) lauast mööda kõndima ja jäin lihtsalt vaatama, milline on nimekiri asjadest, mida seal õppida saab. Vaatasin nende infolehte ja sealt jäi silma tüürimehe amet. Küsisin, kas tüdrukud võivad seda ametit õppida. 

Sisseastujatel oli vaja teha katsed ja enne sai osaleda ettevalmistuskursustel. Mul ei olnud võimalust seda teha, sest samal ajal toimus Hollandis skautide maailmalaager – see oli minu jaoks väga oluline sündmus, kuna ma olin aktiivne skaut. 

Aga siis lugesin nende brošüüre ja sain teada, et gümnaasiumi medaliga lõpetanud saavad astuda sisse enda valitud erialale ilma sisseastumiskatsete või -eksamiteta. Mina lõpetasin keskkooli hõbemedaliga ja tänu sellele sain sisse ilma katseteta.

Kui palju sul kulus õpingute alustamise järel aega, et alustada tööd toonases veeteede ametis?

See võttis ikka pisut aega. Õpingute ajal töötasin õhtuti ja nädalavahetustel ühes kiirtoiduketis, et taskuraha teenida. Kui ma 2000. aasta kevadel mereakadeemias tüürimehe eriala lõpetasin, siis kõigepealt avanes mul võimalus asuda õpetajana tööle Kunda Ühisgümnaasiumis. Seal õpetati lastele natuke merendust. Minu õpilasteks olid noormehed ja mõned üksikud neiud gümnaasiumiastmes. 12. klassi lõpus, kui nad eksamid edukalt sooritasid, oli neil võimalus saada madrusepaberid. 

Sattusin sinna tööle ühe oma tuttava asemele, kellega olime koos mereakadeemias, küll erineval kursusel, õppinud. Kuna mul merendusvaldkonnas tollel hetkel mingit muud tööpakkumist ei olnud, siis mõtlesin, et miks mitte, sest ma elasin Haljalas ja see ei olnud kodust väga kaugel. 

Kui olin aasta õpetajana töötanud, pakuti mulle võimalust kandideerida veeteede ameti inspektori kohale. Käisin vestlusel ja seejärel pakuti mulle sinna ka tööd. Alguses töötasin nii inspektorina Tallinnas kui õpetajana Kundas poole kohaga. Lapseootele jäädes lõpetasin õpetajatöö ära ja jäin täiskohaga tööle veeteede ametisse. Töötasin seal kokku 16 aastat. 

Selle 16 aasta jooksul jõudsid töö kõrvalt omandada merenduse magistrikraadi Tallinna tehnikaülikoolis.  

Jah, 2010. aastal otsustasin kandideerida magistriõppe kohale. Suurem osa minu kandideerimisest ja ka õppest toimus mereakadeemias. Aga tegelikult oli see juba siis ühisõppekava mereakadeemia ja tänase TalTechiga. 

Mul on diplomi peal kirjas nii mereakadeemia kui ka Tallinna tehnikaülikool ja ka paljude ainete loengud toimusid TalTechis.

Kui nüüd magistriõppe peale tagasi vaadata, siis mida see sulle andis?

Kindlasti see mõnes valdkonnas värskendas mu teadmisi ja andis juurde palju uusi teadmisi, sest magistriõppes oli hästi palju juhtimisvaldkonna aineid, mida me tüürimehe õppekava läbides mereakadeemias nii palju ei õppinud. 

Õppisime täiendavalt inglise ärikeelt, mis oli mu tolleaegse töö seisukohast väga oluline, sest  merendusvaldkonnas on vaja erinevates keeltes suhelda. Lisaks andis magistriõppe läbimine mulle palju uusi tuttavaid – nii minu enda kursusel kui ka kursus eespool oli mitu inimest, kes töötavad merendusvaldkonnas eri ametikohtadel ja kellega ma tänaseni tihedalt suhtlen. 

Üks, mida ma uuesti kooli minnes ette ei kujutanud, oli see, kui palju pidi pingutama. Tundsin, et aju hakkas uuesti tööle. (Naerab) Sest selge on ju see, kui teed vaid tööd, siis on sul mingid ülesanded ja oled mõnes mõttes justkui rutiinis sees. Kui aga täiskohaga töö kõrvalt kooli tagasi minna, siis saad aru, kui palju rohkem pead oma aju kasutama. See oli väga intensiivne periood: hommikul läksin tööle, siis kella kuueks kooli ja õhtul tuli Haljalasse koju sõita, et koduste asjadega tegeleda. 

Üks hea õppetund, mille sealt sain, on ajaplaneerimise oskus. Seda oskust kasutan praegugi, sest töö on teinekord väga intensiivne. Kui sul efektiivset ajaplaneerimise oskust ei ole ja puudub nägemus sellest, kuidas midagi kuskile mahutada või vaba viie või kümne minutiga ära teha, siis on ikka raske küll. 

See oli tore ja kohati väga raske väljakutse ja kui see läbi sai, siis mõtlesin, et ei taha enam kunagi midagi õppida või kooli minna, sest see tundus nii kurnav. Aga juba paar nädalat pärast lõpetamist tundsin – kui see intensiivne periood oli seljataga –, et tegelikult võib seda teinekordki proovida. 

TalTechi merenduse õppekava programmijuht Anatoli Alop on öelnud, et merenduse magistriõppesse tulevad inimesed, kellel on juba kindel töökoht olemas ja kes ei otsi läbi magistriõppe endale tööd. Kas oled selle väitega nõus?

Suures osas kindlasti jah. Kui mõtlen neile, kes minuga koos magistris õppisid, siis nad kõik töötasid kuskil merendusvaldkonnas. Põhjused magistriõppesse minekuks olid igaühel mõneti erinevad, aga keegi ei läinud õppima lootuses seeläbi uut või paremat töökohta saada. Kui mõtlen kasvõi enda peale, siis mina töötasin ka toona avalikus sektoris, kus oli lihtsalt kõrghariduse nõue ja mingit kraadi nõuet ei olnud. 

Pigem oli põhjus õppimiseks just see, et inimesed tahtsid seda, ja võib-olla oli mõne jaoks lihtsalt oluline, et ta saab kuskil öelda või märkida, et tal on magistrikraad.

Mina sellele nii palju ei mõelnud ja võtsin seda pigem nagu väljakutset, et näha, kas ma olen võimeline täiskohaga töötama ja samal ajal täiskoormusega õppima. Sain teada, et olen küll selleks võimeline. 

Kes on need inimesed, kellele sa soovitaksid merenduses magistrikraadi omandamist? 

Ma arvan, et see sobib kõigile aktiivsetele inimestele olenemata sellest, kas nad tahavad lihtsalt väljakutset või tahavad värskendada enda teadmisi merenduses või omandada üldse uusi teadmisi. 

Kuna vana mereakadeemia on praegu osa TalTechist, siis kujutan ette, et võimalused aineid valida on nüüd palju laiemad, kui olid siis, kui mereakadeemia oli veel iseseisev õppeasutus. Ma tean, et sealt on tulnud palju Eesti ühiskonnas sõna võtvaid tegusaid ja ärksaid inimesi. Lisaks on seal palju kihvte õppejõude ja aineid, mida õpetatakse, mis annavad palju juurde ja tulevad kasuks. 

Eesti merenduse juhtivtöötajate hulgas ei ole sinu nimi kindlasti võõras? 

Kui vaadata avaliku teenistuse poolelt, siis enamik inimesi seal teab mind kindlasti, sest ma töötasin pikalt tolleaegses veeteede ametis, mis on nüüd transpordiamet. Kindlasti teavad mind ka paljud ministeeriumi vastava valdkonna osakonna inimesed ja eks ka erasektoris need, kellega olen kokku puutunud. Aga ma ei kujuta ette, kas tänaval suvaline inimene teab, kes ma olen. Haljalas tunnevad inimesed mind ikka tänaval ära. (Naerab)

Eks mind teatakse ka sellepärast, et ma olen merenduse valdkonnas kaua olnud ja  püüdnud asju vaadata kõike ikka sektori parandamise seisukohast, mitte silmaklapid peas reegleid järgides. 

Võib vist öelda, et sinu nimi ei ole päris võõras ka Euroopa merenduses. Mis tööd sa täna teed?

Töötan Euroopa Meresõiduohutuse Ametis (EMSA European Maritime Safety Agency – toim.) nüüd juba natuke rohkem kui neli aastat. Ega ma ei teagi, kuidas minu ametinimetus eesti keeles kõlab. Inglise keeles on see Project Officer for Regulatory Compliance ja selle osakonna nimi, kus ma töötan, on Visits, Inspections and Human Element. Selle osakonna sees on erinevad tiimid, kellel on erinevad ülesanded, ja mina töötan tiimis, mis külastab Euroopa Liidu liikmesriike ning lisaks ka Norrat ja Islandit. Peamiselt on minu ülesanne vaadata, kuidas need riigid rakendavad erinevaid merendusvaldkonna direktiive. 

Külastame riike, räägime, küsime, kuidas on direktiivid rakendatud, ja kui sellega kaasnevad mingid kontrolli või järelevalve kohustused liikmesriigile, siis vaatame, kuidas seda läbi viiakse. Hiljem kirjutame Euroopa Komisjonile ja liikmesriigile nähtu kohta raporti.  

EMSA kontor, kus sa töötad, asub Lissabonis. Milline on elu Portugalis võrreldes Eestiga? 

Ikka üsna erinev. Mäletan oma esimest Lissaboni tulekut. See oli enne seda, kui siia tööle asusin. Tulin samasse asutusse koolitusele oma eelmise töö tõttu. Oli talvine aeg, vist isegi jaanuar, ja ma olin ikka väga üllatunud, kui sain aru, milline soojus siin talvisel ajal on. Kujutasin küll ette, kuidas üks soojem paik välja näeb ja olin selleks justkui valmis. Aga mäletan seda hetke, kui lennujaamast välja astusin – see lennujaama konditsioneeritud õhk, talvisest Tallinnast tulek sinna otsa… Ja kui siis uksed avanesid ja Lissaboni soojus minuni jõudis – see oli nii teistmoodi, et võttis hetkeks lausa hinge kinni. 

See oli minu jaoks esimene kord elada Eestist eemal ja ma tahtsin ära proovida, mis tunne on töötada välismaal suures Euroopa organisatsioonis, kus kõik on väga multikultuurne. Siin on huvitav teistmoodi töökultuur võrreldes Eesti töökultuuriga. 

Ka elukeskkonnaga seoses on tulnud ette kohati koomilisi asju. Tulles teisest riigist, oskamata keelt, teadmata kohalikke kombeid – on see ikka paras väljakutse. 

Mul oli küll töökoht olemas, aga pidin leidma elukoha. Korter leitud, pidin sinna soetama mööbli. Lisaks ei tahtnud korteriomanik tegeleda arvete maksmisega, seega tuli mul gaasi-, vee-, elektri- ja muud lepingud teha enda nimele. Eestis mõtled, et mis see siis interneti vahendusel teha on, aga siin tuleb minna kohapeale. Kui lõpuks kuu ajaga endale korteri leidsin ja vajalikud lepingud sõlmitud sain, ütles mu kolleeg, et see oli väga hästi tehtud, et ma olen väga efektiivne. Enamikul võtab see aega mitu kuud.  

Eestis tundub iseenesestmõistetav, et kõik käib kiiresti. Portugalis kulus mul elektrilepingu korda saamiseks kuu aega. Tuli käia nende nn elektripakkuja poes, siis oodata, kuni tehnikud koju tulevad ja korteri võrku lülitavad. Minu korteri puhul selgus, et eelmisel üürnikul oli leping teise ettevõtjaga ehk siis selle teise ettevõtte tehnikud pidid tulema oma plommi eemaldama, et minu teenusepakkuja saaks oma elektri sisse lülitada. 

Selles mõttes mul vedas, et minu korteri omanik oli väga lahke ja lubas mul see kuu aega enda kulul elektrit ja gaasi kasutada, muidu oleksin istunud külmas korteris ja kasutanud külma vett. 

Ma tean, et sa ei ole EMSAs ainus eestlane, küll aga ainus naine Eestist. Kui palju eestlasi EMSAs töötab?

Eestlasi on EMSAs tänase seisuga kokku neli. Üks neist töötas siin juba enne mind. Tema alustas Euroopas töötamist Brüsselis ja tuli hiljem EMSAsse. Lisaks on mul siin veel kaks kolleegi, kes on nooremad, ja nende puhul on tore see, et nad olid mõnda aega minu kolleegid ka siis, kui ma veel veeteede ametis töötasin ja tunneme üksteist juba pikka aega. 

Kas sa soovitad teistel Eesti merendusspetsialistidel samuti Euroopa institutsioonidesse tööle kandideerida?

Jaa, kindlasti. Ühe asjaga peab siiski arvestama ja see on suur hulk paberitööd. See tuleb ehk sellistele praktilises merenduses või praktiliste töökohtadega merenduses töötavatele inimestele mõnevõrra üllatusena ja võib lõpuks ka natuke liiga suure koormana tunduda, aga eks avalikus sektoris on alati palju paberitööd. On igasugused reeglid ja nõuded ning tuleb pabereid täita. Aga kui inimese kvalifikatsiooninõuded konkreetsele ametikohale, mis parasjagu on pakkumisel, on täidetud, siis mina soovitan küll kandideerida. 

Juba kandideerimine ise on huvitav, sest see on ka kõik ära reglementeeritud ja standardiseeritud ning hästi palju rõhku pannakse võrdsele kohtlemisele. Kindlasti on tugevad naiskandidaadid alati oodatud. 

Ka töökeskkond on huvitav ja tore, sest multikultuursuses peitub ka see, et kõik püüavad kõigiga arvestada. 

Pane end proovile!

Oled oodatud õppima, kui sulle pakuvad huvi merendusega seotud väljakutsed ja sul on soov töötada merenduse valdkonna juhtivatel positsioonidel.  

Õppekavale kandideerimiseks on vajalik kõrgharidus lähedasel erialal. Merenduse erialale kandideerimiseks tuleb esitada motivatsioonikiri ja läbida vestlus. Motivatsioonikiri tuleb lisada avaldusele enne avalduse esitamist SAISis. Õppekoht on garanteeritud, kui katse tulemus on vähemalt 5 punkti.

Kandideerimise kohta saad lugeda lähemalt SIIT.  Avaldusi TalTechi saab esitada juba praegu ja seda kuni 6. juuli keskpäevani.

Selle artikli sisu ei pruugi kajastada Euroopa Meresõiduohutuse Ameti ametlikku arvamust. Vastutus avaldatud teabe ja seisukohtade eest lasub täielikult autori(te)l.