“Ei ole vahet, kas meil on pump, mis pumpab vett või kütust – ta on ikkagi pump. Samuti pole suurt vahet, milliste põhimõtete alustel need töötavad – füüsikaseadused on samad,” rääkis Andrei Mozessov.
Ehkki sarnasusi maismaal täidetavate tööülesannetega on palju, võib siiski leida ka erinevusi. Nii õpetab laevamehaanika inimesele eelkõige olemasolevate ressurssidega hakkamasaamist: kui laev viibib mitu nädalat või kuud merel, pole lihtsalt füüsilist võimalust poodi sisse astuda – seega tuleb lahendus leida nende võimaluste piires, mis parasjagu käepärast võtta on.
“Tavaelus oleme sellega harjunud, et kui midagi läheb katki, siis viskame selle ära. Laevamehaanikutele õpetame eelkõige asju parandama, mitte välja vahetama. Sa pead hakkama saama nende ressurssidega, mis parasjagu olemas on, et see probleem lahendada,” rääkis Mozessov.
Loeb kogemus
Laevadel töötab tavaliselt korraga mitu erinevat mehaanikut, kes kõik vastutavad erinevate süsteemide toimimise eest. Kes aga laevamehaanika erialale õppima asub, saab juba mõne aja möödudes läbida kolmekuulise praktika ning seejärel väljastatakse tunnistus, mis võimaldab asuda tööle motoristi ametis ehk mehaaniku kõige madalamas astmes.
Eriala täielikult läbides on lõpetajal võimalus minna laevale tööle 2. või 3. mehaanikuks, sõltuvalt laeva suurusest. “Madalamatel astmetel on mehaanikutel vähem vastutust, ent kui tahta saada vanemmehaanikuks, tuleb koguda staaži ja töökogemust. Mida rohkem aastaid merel veeta, seda rohkem kogemusi koguneb,” kirjeldas Mozessov.
Mitte ainult laeva peal
Ehkki laevamehaanika õpe võib tunduda väga pikk – õpe kestab kokku viis aastat –, on töökoht garanteeritud. Just seetõttu utsitab Mozessov läbima lisaks motoristi koolitusele ka õppekava täies mahus. “Eriala täielikult läbides on positsioon palju kõrgem kui nendel, kes läksid pärast motoristi diplomi kättesaamist kohe tööle – lõppkokkuvõttes jõuad ju pärast kõrgemale astmele,” rääkis Mozessov.