Maal asuv meeskond määrab, millal alustada sisenemise, laskumise ja maandumisega, kuid kosmoseaparaat võtab sealt juhtimise iseseisvalt üle. Olukorra teeb keerulisemaks ka asjaolu, et see on kõige raskem NASA kulgur, mida on üritatud maandada, kaaludes üle tonni. Preservance jõuab Marsi atmosfääri tippu, liikudes kiirusega 19 000 kilomeetrit tunnis, kuid peab seitse minutit hiljem aeglustuma nulli kilomeetrini tunnis, et maapinnal pehmelt maanduda.

Preservance maandub 45 kilomeetri laiusele iidsele järvesängile, mis on seni kõige keerulisem koht NASA kosmoseaparaadi Marsil maandumiseks. Väike maandumiskoht on täis liivaluiteid, järske kaljusid, rändrahne ja väikseid kraatreid, kuid kosmoseaparaadil on selles keerulises ja ohtlikus kohas navigeerimiseks kaks täiendust, neist üks on Range Trigger, mis annab kulguri langevarjule teada, millal avaneda (240 sekundit pärast atmosfääri sisenemist), ning pärast langevarju rakendumist eraldub ka kuumakaitse. 

Teine täiendus on kulguri maastikutundlik navigatsioonisüsteem, mis toimib justkui kulguri teine aju, kasutades maapinna pildistamiseks kaameraid, et mõista, kui kiiresti kulgur maapinnale läheneb ja määrab seeläbi maandumiseks kõige turvalisema koha. NASA andmetel võib maandumiskohta kuni 600 meetri võrra muutuda. 

Mida kulgur tegema hakkab?

Kui Preservance on maandunud, algab kaheaastane missioon. Esiteks tuleb läbida ooteperiood, veendumaks, et kogu tehnika on uurimistööks valmis. Kulgur hakkab otsima Marsilt muistse elu tõendeid, uurib planeedi kliimat ja geoloogiat ning kogub proove, mis saadetakse 2030. aastal Maale tagasi. 

“Kulguri keeruline töö Marsil ei aita mitte ainult kivistunud mikroobide elu otsimisel, vaid laiendab ka meie teadmisi Marsi geoloogiast ning selle minevikust, olevikust ja tulevikust,” märkis Marss 2020 projekti teadur Ken Farley.

Vaata siit, kuidas kulgeb Preservance’i teekond Marsini.