Mõned nädalad tagasi alustasid TalTechi ning Tartu ja Tallinna ülikoolide mereteadlased ekspeditsiooni TalTechi uurimislaevaga „Salme“, et analüüsida Läänemere hapnikutaset ning nn surnud tsoonide levikut Soome lahest Taani väinadeni. Tänaseks on läbi uuritud Soome laht.
Uuringut tehakse just nüüd, kui mere hapnikutase on kõige madalamal tasemel ning geograafiliselt kõige ulatuslikum.
Tegu on maailma suurima omataolise surnud tsooniga
TalTechi mereteadlane Urmas Raudsepp kommenteeris esialgseid tulemusi nii: “Sel sügisel on hapnikuvaene ala levinud väga sügavale Soome lahte. Hapnikuvaegusega kaasneb ka põhjaloomastiku puudumine, kuid huvitav on, et hapnikuvaese piirkonna äärealal on põhjaloomastik väga rikkalik. Esialgsete andmete põhjal võib kinnitada, et hapniku tase on väga madal Soome lahe piirkonnas, mis on sügavam kui 80 meetrit.
Natuke murelikuks teeb, et kohati võib olla vähe hapnikku ka madalamatel merealadel. Soome lahe kehva seisundi põhjusena tuleb esmajoones vaadata looduslikke tingimusi. Sellel sügisel on Soome lahe süvakihtides väga suure soolsusega vesi – tavapärasest 20-25% soolasem, mis peab olema levinud siia Läänemere avaosast.“
Paar aastat tagasi avaldasid Soome teadlased põhjaliku uurimistöö, leides, et keset Läänemerd asuv surnud tsoon on suurim omataoline maailmas.
Professor Raudsepp lisas: „Praegused mõõtmised Läänemere keskosas ja edasine veeproovide analüüs peavad näitama, kas hapnikuvaene vesi on kandunud Soome lahte Läänemere avaosast või toimub hapniku intensiivne tarbimine lahes endas.
Väga oluline on teada saada teada, kas selline hapnikuvaene ala on Soome lahes püsivalt või taandub kevadeks. Kevadel on hapnikuvaene ala Läänemeres geograafiliselt kõige väiksem.“
Töö on mitme ülikooli vahel selgelt ära jagatud
Surnud tsoonide tuvastamiseks kasutati Maaülikoolist kaasa antud innovaatilist geograafilist täppispositsioneerimise süsteemi, mis aitab väga täpselt kaardistada hapnikuvaeseid tsoone ning mõõta veekihi paksust antud asukohas.
“Kombineerides positsioneerimise süsteemi ja hapniku kihistumise mõõtmiseks, on klassikalistest mõõtmismeetoditest täpsemalt hapnikuvaese vee ruumala hinnata,” lisab Raudsepp.
Ühtlasi mõõdeti veel Läänemere soolsust, temperatuuri ja hapnikku, võeti ka vee- ja põhjasette proove. Tehnikaülikooli teadlased analüüsisid seoseid veesamba kihistumise ja surnud tsoonide vahel ning setete keemilist koostist.
Tartu Ülikooli teadlaste panuseks oli välja selgitada toitainete varieerumine hapnikutingimuste ruumilisel muutumisel ning vastata küsimusele, kas ja milline on merepõhja elustik hapnikuvaeguse piirialadel.
Tallinna Ülikooli teadlaste ülesandeks oli aga kaardistada bakterplanktoni kooslused püsivalt hapnikuvaestes tingimustes ning DNA-analüüsi põhjal teha kindlaks nende bakterplanktoni koosluste fülogeneetiline koosseis ja selle ruumiline dünaamika.
Kliimamuutused otseselt süüdi pole
Surnud tsoonide geograafiline ulatus Läänemeres on ajas muutuv nähtus. Praeguses etapis on oluline küsimus, et kas surnud tsoonide leviala suureneb või väheneb, milline on nende ulatuse aastaajaline muutlikkus.
“Näiteks oleks väga oluline teada, kas nii ulatuslik hapnikuvaese piirkonna levik Soome lahes on püsiv või taandub see ala kevadeks,” arutleb professor ning lisab, et surnud tsoonide levikut kontrollivaid füüsikalisi protsesse uurides on võimalik hinnata, mis ootab Läänemerd ees tulevikus.
Nii saab ka hinnata, et kas kuidagipidi on võimalik hapnikuvaeste tsoonide levikut piirata või leevendada. Tänapäeva muutuva maailmaga võib muidugi tekkida küsimus, et kas hapnikuvaeguses on osaliselt või täielikult süüdi kliimamuutused?
Raudsepp nendib, et otseselt siiski mitte. “Hapnikuvaegus on Läänemeres esinenud juba vähemalt 1960ndate algusest ning praegu pole teaduslikult näidatud, et kas ja kuidas kliimamuutused Läänemeres avalduvad,” ütleb ta.
Kui uuringute alusel ilmnevad selgemad seoses, siis võib kliimamuutuste mõju täpsemalt hinnata.
