Õhupuhastid on seadmed, mida me igapäevases elus ei märka. Samas kui nad töötamast lakkavad, on seda kohe märgata, sest ruumid on umbsed, või täis tolmu ning õhukvaliteet langeb suuresti. Lisaks on õhus lenduvad orgaanilised ained, mis mõjutavad inimeste tervist ja seetõttu vajavad õhust eemaldamist.
Pidevalt käib ülikoolides töö nende seadmete töökvaliteedi parandamiseks ning Tallinna Tehnikaülikool ei ole siin sugugi tagaridades, vaid trügib pigem lavale.
“Uute meetodite väljatöötamisega tegeleme me juba rohkem kui 25 aastat,” ütleb Marina Kritševskaja, Tallinna Tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi keskkonnatehnoloogia teaduslabori vanemlektor.
Õhupuhastustehnoloogiaid on hästi erinevaid. Enamik kasutusel olevatest lahendustest kasutavad näiteks filtreerimist, absortsiooni või põletamist. “Põletamise puhul on kõik selge, saasteainet lihtsalt lagundatakse. Selleks peab aga saasteaine kontsentratsioon olema suhteliselt kõrge. See meetod on majanduslikult efektiivne ainult siis, kui saasteaine kontsentratsioon on kõrge. Teised meetodid sobivad ka madalamate kontsentratsioonide korral,” kõneleb Kritševskaja.
Tema sõnul on aga teiste protsesside miinuseks fakt, et õhus leiduvat saasteainet ei lagundata, vaid see muudetakse kas tahkeks või vedelaks. “Tekivad sekundaarsed jäätmed ja tekib küsimus, mis nendega teha. Kas põletada, regenereerida või eraldada, puhastada ja kasutada, kui see on majanduslikult kasulik,” selgitab Kritševskaja. Tema meeskond tegelebki just saasteainete lagundamise uurimisega.
“On erinevad katalüsaatorid, mille peal lagundatakse saasteainet valguse toimel,” ütleb Kritševskaja. Valgust, millega saasteainet lagundatakse, on kahte tüüpi. Pehme ultraviolettvalgus, mida kiirgab päike, või meile nähtav valguskiirgus. Kritševskaja meeskond tegelebki sellega, et katsetab erinevaid katalüsaatoreid ehk aineid, mis saasteainet lagunema ergutab, jälgides, kui aktiivne mõni aine erinevates õhutingimustes on.
Jälgimist viiakse läbi spetsiaalses uurimisseadmes, mis on Eestis ainulaadne ja kus saab muuta erinevaid parameetreid väga täpselt, õhuniiskusest saasteaine kontsentratsioonini. Seade on nii ainulaadne, et Tallinna Tehnikaülikooli on saadetud katalüsaatoriproove isegi Saksamaalt. Neid samu katalüsaatoreid sünteesib teine TalTechi labor, Keemiliste kiletehnoloogiate teaduslabor, mille fookuses on materjaliteadus.
Tehnoloogia ja katalüsaatorid, mida TalTech testida aitab, võivad leida ka oma tee praktikasse ehk reaalsetesse õhupuhastusseadmetesse. “Analoogsed materjalid on näiteks Jaapanis juba kasutusel. Seega neid õhupuhasteid sellise tehnoloogiaga on kasutusel küll,” kinnitab Kritševskaja. “Ma usun, et kui meie töö läheb edasi ja meie teadmised ning oskused arenevad, on lähitulevikus see isegi teostatav,” lisab ta, kommenteerides võimalust, et TalTechi teadlaste töö jõuab ühel päeval mõnda töötavasse õhupuhastisse.
