TTÜ teadlane vastab: kas “Tähesõdade” valgusmõõgad ja Death Star on ka päriselt võimalikud?

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Tänasest jõuab kinodesse “Tähesõdade” uue triloogia teine film, mille puhul heitis TTÜ dotsent Ivo Müürsepp pilgu peale sellele, kas ja kuidas võiks ulmelises filmimaailmas toimuv tegelikult päriselus töötada.

Valgusmõõgad – muidugi, aga see oleks üsna ebameeldiv

Filmiseeria üheks tuntumaiks võluks on valgusmõõgad, millega erinevad tegelased teineteisega võitlevad. Müürsepa sõnul ei saa tegelikult “Tähesõdade” filmides kujutatud valgusmõõkade terad aga koosneda valgusest, sest valgus levib teatavasti sirgjooneliselt kuni esimese tõkkeni, mitte ei lõppe järsult teatud kaugusel mõõga käepidemest.

Lisaks on valgusmõõkadel huvitav omapära, et nad lõikavad läbi peaaegu igast materjalist, kuid samas saab nende lööki blokeerida teise valgusmõõga teraga. Tavalisel valgusel ei ole aga sellist omadust, et ühe taskulambi kiirega saaks teise oma tõkestada. “Seega võib oletada, et tegelikult ei ole tegemist valgusega vaid pigem mingis jõuväljas hoitava plasmaga,” sõnas ta.

Lightsaber ehk valgusmõõk, mis võiks ka reaalsuses töötada.

Ta lisas, et mingit sarnasust valgusmõõkadega omavad tööstuses kasutatavad laser- ja plasmalõikurid, mida kasutatakse metallide lõikamiseks, siiski on mõlemal lõikuril “lõiketera” ainult mõne sentimeetri pikkune. Kuna aga plasmat on võimalik magnetväljas kinni hoida, siis teoreetiliselt peaks olema võimalik valmistada ka valgusmõõga mõõdus plasmatera. Kaks sellist tera läheksid siiski teineteisest läbi, seega stiilset mõõgavõitlust nendega pidada ei saaks.

“Plasma kõrge temperatuur teeks sellise relva käes hoidmise kasutaja jaoks ülimalt ebamugavaks, kui mitte võimatuks,” märkis Müürsepp. “Veel üheks murekohaks oleks vajaliku energiaallika leidmine, sellise mis suudaks plasmat tekitada, kammitseda ja alal hoida. Seega on karta, et reaalne valgusmõõk ei jõua niipea maapealsesse arsenali.”

Kuu suurune kosmosejaam – selle loomist takistab vaid raha

Valgusmõõgad peavad aga koos karakteritega ühest kohast teise saama, seega reisitakse filmides valguskiirusel erinevate galaktikate vahel. Müürsepa sõnul on reaalsed kosmilised mastaabid aga hoomamatult suuremad, kui filmidest tundub. Meie galaktika lähimad naabrid, kääbusgalaktikad, asuvad meist kümnete tuhandete valgusaastate kaugusel.

Suuremate galaktikate vahemaad jäävad miljonitesse valgusaastatesse, seega isegi valgusel kulub lähima kosmilise naabrini jõudmiseks vähemalt kümneid ja kümneid tuhandeid aastaid. “Seega tähesõdade stiilis igapäevased ruumilennud tähtede ja galaktikate vahel jäävad kardetavasti kättesaamatuks,” lausus ta.

Filmidest tuttav Surmatäht ehk Death Star. Foto: Starwars.com.

Ta lisas, et pikemas perspektiivis ellujäämiseks tuleb ilmselt mingil hetkel tulevikus lennata teistesse tähesüsteemidesse neid koloniseerima, kuid sellised lennud kestavad ilmselt aastakümneid või isegi sajandeid ja tegemist on üheotsa reisidega. Samas päikesesüsteemi sisesed lennud võivad mõne sajandi jooksul kujuneda suhteliselt tavalisteks.

Mis puutub aga kuu suurustesse kosmosejaamadesse, siis pole Müürsepa sõnul ühtegi loodusseadust, mis keelaks millegi taolise olemasolu. “Praktikas saaksid probleemiks hoopis majandusseadused, taolise jaama ehitamine ja igapäevane ülalpidamine oleksid nimelt üle mõistuse kallid,” märkis ta ja lisas, et Lehigh’i ülikooli majandustudengid arvutasid nalja pärast välja filmist tuntud Surmatähe ehituskulud ja said summa, mis on ligikaudu 13000 kordse suurem, kui kogu maailma SKP kokku.

Lasersõjad kosmoses – muidugi, aga need oleks värvitud ja helitud

Mis oleks üks “Tähesõdade” film ilma kosmoses pinisevate roheliste ja punaste laserkiirteta, mis hävitav kõik, mis neile ette satub. Müürsepp märkis, et lasereid annab küll relvana kasutada ja mingil määral neid ka tänapäeval selleks pruugitakse, kuid kui nüüd aga päris elus kosmoselahingut vaadata, siis filmile omast tulevärki seal ei näeks.

“Esiteks on laserkiired maapealsetes tingimustes nähtavad tänu sellele, et nad hajuvad mingil määral õhus ja seega jõuab osa kiirgusest kõrvaltvaatajale silma,” ütles ta ja lisas, et kosmose tühjuses pole kiirtel kuskil hajuda ja seega oleksid need kiired täiesti nähtamatud. Samuti ei levi kosmose vaakumis heli, mistõttu toimuks kogu lahing kõrvaltvaataja jaoks täielikus haudvaikuses.

Tänapäevastes mere- ja õhulahingutes rünnatakse vastase sihtmärke kümnete, isegi sadade kilomeetrite kauguselt. Ka reaalne kosmoselahing toimuks seega veelgi suurematel vahemaadel ehk inimese silmaga ei oleks vastast isegi mitte näha.

Vägi – see pole mitte midagi muud kui uhke nimega poliitika

Viimaks, jedidele kuuluv vägi, mis lubab neil maailma tunnetada, inimesi suunata ning enda ümber olevaid esemeid vaid mõttejõul kontrollida. Müürsepp ütles, et jedide mõttetrikid ei erine suuresti millegi poolest tavalisest social engineeringust ehk inimeste psühholoogilisest manipuleerimisest. “Tegemist on aastatuhandeid vanade trikkidega millega poliitikud, müügiinimesed ja usujuhid igapäevaselt tegelevad, et meid neile meelepärasel viisil käituma panna,” ütles ta.

Mis puutub telekineesi ehk esemete mõtte jõul liigutamisesse, või telepaatiasse, siis mõlemad kuuluvad Müürsepa sõnul puhtalt ulmevaldkonda. Päriselus selliseid võimeid kellelgi pole. Aga kus loodus jääb hätta, seal saab tehnika oma abikäe ulatada. Viimasel ajal on aju töö uurimises tehtud mõningaid edusamme. On muutunud võimalikuks ajulainete salvestamine ja analüüsimine sellisel tasemel, et seadmete juhtimine “mõtte” jõul on täiesti reaalne asi.

“Selliselt saab näiteks täielikult halvatud patsient liigutada arvutiekraanil, ainult oma mõtteid kasutades, hiirt,” ütles Müürsepp. “Käte ja jalgade kõrgtehnoloogilisi proteese saab samuti liigutada ainult mõtete abil. Selline tehnoloogia on vägagi paljutõotav lubades osaliselt või täielikult liikumisvõime kaotanud inimestel tagasi tavaellu pöörduda.”

Ta lisas, et võib arvata, et peagi jõuab see tehnoloogia meditsiinivallast kaugemale, näiteks arvutimängude, side või tööstuse valdkondadesse. “Ei ole enam väga ulmeline eeldada, et tuleviku mobiiltelefon on lihtsalt väike kiip meie peas – tehnoloogiline telepaatia,” ütles ta. “Kui nüüd sellise sideliidese vahendusel näiteks tööstusrobotit juhtida, siis oleks ka tulemus üsna sarnane asjade mõtte jõul liigutamisele.”

Kui manipuleerimist vajab aga mõni väiksem või kergem objekt, siis on viimast võimalik kas suruõhu, ultraheli või laserkiirguse abil ka õhus hõljuma panna, ning Müürsepp sõnul oleks sellisel juhul efekt juba päris võimas.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.