Auto on siiani olnud pigem personaalne ese. “See on minu auto” või “vaata, seal pargib Katrini maastur,” seob sõiduki konkreetse isikuga nii sisuliselt kui varalise omandina.
Selline lähenemine on harjumuspärane ja loomuomane, sest inimene armastab ikka asju omada ja tehnoloogia pole samuti veel valmis olnud.
Ühelt poolt nooremate põlvkondade soovimatus isiklikku autot omada ning teiselt poolt suurlinnades lõppema hakkav parkimisressurss ja tänavapind, viib meid aga juba lähiaastatel ühiskasutatavate autodeni.
Autofirmadel on tehniline valmidus juba olemas
Mercedese uuele A-klassi mudelile on sisse ehitatud võimalus mugavalt oma autot teistega jagada. Tehniline lahendus on lihtne – võti asub autos sees ning uksed saab lahti teha rakenduse abiga.
Niimoodi saab ilma kohtumata autot laenata näiteks sõbrale või sugulasele. Mercedes mainib oma pressiteadetes pigem väiksemas ringis auto kaasjagamist ja täpsemalt pole teada, kas rakenduses on piirangud suuremamahulise teenuse pakkumiseks aga algus on tehtud.
Sarnast võimalust pakub ka värskelt Euroopa aasta autoks valitud Volvo XC40. Viimase puhul on välja toodud ka võimalus pärast rakendusest vaadata, mitu minutit ja kilomeetrit keegi autot kasutas. See on väga oluline juhul, kui autot ei laenata siirast südamelahkusest, vaid sõiduk ongi soetatud mitme inimese jaoks ja on vaja kulusid jagada.
See, mis praegu on esimeste pääsukeste PR võimalus, saab peagi tavaliseks funktsionaalsuseks. Näiteks veel praegugi kipuvad autofirmad ülemäära suurt kära tegema sellest, kui sõidukil on Android Auto või Apple CarPlay. Ostja jaoks on see pigem juba vaikimisi eeldus.
Tänane autorent on teenusena kiviajast
Väiksemas ringis auto jagamine on küll hea, aga kindlasti mitte piisav üleautostumise lahendamiseks suures pildis. Selle jaoks peavad tekkima terved autopargid, kus omanik ei ole üks kitsas eraisikute ring vaid ettevõte. Teoreetiliselt võiks see kunagi olla autotootja ise, aga nagu teada on, siis “naftatankeriga” kiireid manöövreid ei tee ja alguses jääb ülesanne ettevõtliku erasektori hooleks.
Isikliku sõiduauto omamise alternatiiviks soovitatakse ühistransporti, sõidujagamist (vanas keeles taksot) või autorenti. Just viimane on see, mis tänapäeval on veel omadega kiviajas.
Tuleviku autorent tähendabki seda, et üle linna on kättesaadav suur hulk autosid, kuhu saab ennast äpi abil sisse lasta ning arve läbitud kilomeetrite või minutite eest võetakse arvelt maha.
Autode “Airbnb” on juba olemas
Sellised firmad nagu Zipcar, GetAround, Turo ja ka eestlaste Autolevi on esimese sammu teinud, võimaldades inimestel üksteiselt autosid rentida. Kusjuures Zipcar on sellest tegevusest inimfaktori peaaegu eemaldanud.
Ei mingit rendifirmasse kohaleminemist, paberite täitmist ja järeldusele jõudmist, et sobiv auto on kahjuks ikka välja antud. Vaatad kaardilt, kus asub lähib vabakasutuses olev auto ja istud sisse.
Auto rentimine ja kasutamine peaks olema ideaalis sama lihtne, kui praegu on innovaatilisemates suurlinnades lahendatud rattarent. Võtad ühest kohast, ajad oma asjad ära ja jätad teise. Oluliseks märksõnaks on rendikohtade tihedus. Ka Tartu plaanib muuseas sügisest sellise rattarendi käivitada.
Elutähtsad minutid
Kõige olulisem märksõna sellise teenuse populaarseks muutmisel on kiirus. Inimesel peab olema võimalik võtta omale loetud minutite jooksul auto, seetõttu tulebki tehingust eemaldada inimfaktor. Praeguste levinud lahenduste juures otsustab auto omanik kas ta tahab oma autot välja anda ning teeb seda otsust sageli tunde või päevi. Aga rentijal on autot vaja kohe.
Võimalikke probleeme pole mõtet loetlema hakata, need lahendatakse nagunii ära. Inimkonnal kohe on igale probleemile lahendus. Ja vastupidi muidugi ka.
Aga kui tulevik tundub tume, et tahaks ka autoga sõita aga liising on kallis ja parkimiskoht maksab teise korteri hinna, siis kannatust. Varsti võid sõite vanaemale külla tuliuue autoga ja maksta selle eest täpselt niipalju, kui autot kasutasid.
