Ulmefilmides kuvatakse kasutajaliides inimese prillidele, kiivrile või otse silma ning arvutit juhitakse mõttega. Informatsiooni edastamine käib telepaatiliselt ning võrgust andmete küsimine on sama lihtne kui mõne äsja õpitud fakti meelde tuletamine. Kui ulmeline see tegelikult on ja millal võiks interneti sirvimine vaid mõtte jõul päriselt tööle hakata? Selgub et hetkel veel üsna ulmeline, kuid mitte enam väga kauaks.
Tõenäoliselt kulub ulmefilmide tasemeni jõudmiseks veel üsna palju aega, kuid abi on mõtte jõul kontrollitavast tehnoloogiast abi juba enne seda aega. Maailmas on miljoneid inimesi, kes ei saa liigutada.
Olgu nad siis halvatud üle keha või piisavalt, et arvuti hiire liigutamine või klaviatuuril tippimine valmistab neile raskusi või on sootuks võimatu. Siin tulebki ühe lahendusena appi võimalus anda arvutile käsklusi mõtte jõul.
Ajju puuritud elektroodid ja kohmakad protsessorid
Mõtte teel arvutile käskluseid edastada ei ole aga nii lihtne kui pealtnäha tunduda võib. See ei ole nagu Bluetooth, mis vajab halvimal juhul arvuti USB-pessa käivat vastuvõtjat, paremal juhul arvuti sisse ehitatud moodulit. Mõtte jõul info edastamiseks vajab esmalt sisse ehitatud moodulit inimene.
Browni ülikooli teadlased koostöös ettevõttega Blackrock Microsystems on loonud juhtmevaba lahenduse, mis aitab arvutile käskluseid edastada. Juhtmevaba lahendus tähendab aga seda, et inimese ajju paigaldatakse hulk elektroode, mis neuronite vahelist elektrivoolu mõõdavad.
Elektroodid on ühendatud pealuu siseküljele kinnitatud saatjale, mis sisaldab protsessorit, mis võimendab aju poolt genereeritavat elektrivoolu, vooluahelat, mis muudab info digitaalseks ning raadiosaatjat, mis info pealuu välisküljel olevale vastuvõtjale saadab.
Vastuvõtja saab seejärel edastada kontrollsignaale välistele seadmetele, nagu arvutihiir, ratastool või robotkäsi. Nii võibki kasutaja saada arvutis hiirekursorit liigutada kujutades lihtsalt ette selle liikumist vajalikus suunas.
Seade suudab edastada informatsiooni kuni 40 Mbit/s, mis on keskmise koduse internetiühenduse kiirus. Ehkki see tundub enam kui küll, et ajust informatsiooni edastada, pole see tulevikuperspektiivis kuigi tulus – aju toodab ja vahetab andmeid sekundis nii palju, et see võtaks enda alla petabaitide viisi andmeid. (üks petabait = 1024 terabaiti).
Kirjutamiseks sobilikku lahendust loob ka Stanfordi ülikool, sisestades ajju pisikese sensori, mis aju aktiivsus mõõdab.
Ülikoolis läbi viidud testide käigus saavutasid kasutajad kiiruse kuni 40 tähemärki minutis. Koos igapäevaselt arenevate tekstisisestust ennustavate klaviatuuridega võib nii jõuda kirjutamiskiiruseni, mis on võrreldav nutitelefonis tippimisega. Lisaks on tehtud esimesed katsetused ajulainete saatmise vallas.
Nimelt suutis üks inimene üle interneti mõtte jõul liigutada teise inimese kätt. Mõlemad katsealused olid ühendatud vastavate aparaatidega, milledest üks luges saatja ajulaineid, muutis need digitaalseks infoks ning teine saadud informatsiooni taas ajule loetavateks elektriimpulssideks muutis.
Nagu eelnevalt mainitud, on täna võimalik arvuti ekraanil teksti sisestada paljalt mõtte abil kursorit liigutades. Implantaatide abil on võimalik suunata ajus signaale nii, et need mööduvad kahjustatud osast ja jõuavad endiselt soovitud närvideni, et näiteks liigutada kätt või jalga.
Andes ajule teatud asupaigas elektriimpulsse, on võimalik tekitada ka sisendsignaali, luues heli ja visuaalseid kujutisi või füüsilist kompimistunnet. Kõige selle juures on aga endiselt mitmeid lahendamata probleeme. Inimaju on tohutult keerulise struktuuriga kehaosa, mis pidevalt muutub.
Nii et kuidas me õpetame arvuti iga individuaalset aju õigesti lugema? Siin on tõenäolisem vastupidine variant – inimene võib õppida mõtte jõul arvutiga suhtlema universaalsete mõttesignaalide abil. Nii oleks mõtte jõul juhitava kasutajaliidese kasutama õppimine täpselt sama sugune nagu täna puuteekraani kasutamine.
Ei saa jätta ka tähelepanuta, et elektroonika, mis ajju paigaldatakse on veidi tugevamast materjalist kui inimese pehme ja õrn ajukude. Siin võib aidata tehnoloogia, mis paigaldab ajju pehmed sensorid ning juhtmed või lubab ajukoel kasvada ümber sensorite.
Haiglavoodist pärisellu
Kui täna on arvuti ja aju ühendamisel veel eelkõige ravieesmärk, kus süsteem lubab halvatud patsiendil taas enda keha valitseda või objekte liigutada, siis teadlased on juba mõtlemas sellele, mis saab siis, kui arvuti ja inimese seotus ravikeskkonnast näiteks meelelahutusse ja inimeste koju kolib, nagu hiljuti lubas tuntud ettevõtja ja innovaator Elon Musk.
Lisaks tehnilistele küsimustele tekitab see hulga eetilisi küsimusi. Kui ma olen mõtteid pidi arvutiga ühendatud ja mõtlen akna purustamisest, mille peale arvutiga ühendatud robot seda teeb, kas olen siis akna lõhkumises süüdi? Teisisõnu võib inimese ja arvuti ühendamine kaasa tuua olukorra, kus paljalt mõne mõtte mõtlemisest võib sündida palju kurja.
