Euroopa Liit on seadnud kindlad eesmärgid, mis ajaks kui suur osa energiatoodangust peab tulema taastuvatest allikatest. “Kui tegevus pole kasumlik, siis pole ka eraettevõtted huvitatud selles kaasa lööma ning valitsustele langeb kandev roll rahastada teadusarendust, et taastuvenergeetika taskukohaseks ja seega kasumlikuks muuta,” nendib Ots.
Tema sõnul on üleminek sajaprotsendiliselt kindel, ent see nõuab ka muutustega harjumiseks aega. Tuleb ümber õppida ja enda jaoks uued suunad kindlaks teha.
Energiakogus, mida inimkond võiks loodust kahjustamata ammutada, on tegelikult üüratu. Võtkem näiteks Päike, mis kiirgab Maale ühes tunnis rohkem energiat, kui kogu inimkond aastas kulutada jõuab. Otsa sõnul ongi Päikesest tulnud eranditult peaaegu kogu energia, mis protsesside käigus tuuleks, biomassiks, põlevkiviks jpm on muutunud.
“Fossiilkütused on ka muidugi taastuvad, aga need taastuvad lihtsalt liiga kaua. Kiirelt taastuvaid, puhtaid ning kergelt kättesaadavaid energiaallikaid on meil piisavalt, küll need tasapisi fossiilkütustest võimust võtavad,” arutleb Ots.
Vana tehnoloogia on pidevalt täiendamisjärgus
Seni oleme harjunud tuulegeneraatoritega, päikesepaneelidega, hüdroelektrijaamadega, puiduhakke, biogaasi ning kahjuks ka prügi põletamisega. Energiat saab sealt ammutada küll, aga moodsas mõistes on tegu juba primitiivsete tehnoloogiatega.
Igas energeetika vallas on mitmeid erinevaid lähenemisi sellele, kuidas oleks kõige parem efektiivsust parandada ning maksumust vähendada. “Päikeseenergeetikas näiteks on seni kasutatud ränitehnoloogiat, mis arendustegevuses on nüüd umbes 60 aastat hiljem põhimõtteliselt saavutanud oma tipu,” ütleb Ots.