Planeeti Veenust võib vaadelda kui Maa kaksikut. Esmapilgul on see meie koduplaneediga võrreldava massi ja suurusega, samuti koosneb see peamiselt kivisest materjalist, sel leidub mingil määral vett ja seal on atmosfäär. Kuid lähemal vaatlusel ilmnevad nende vahel silmatorkavad erinevused: Veenuse paks CO2 atmosfäär, äärmuslik pinnatemperatuur ja rõhk ning väävelhappepilved on tõepoolest terav kontrast võrreldes Maal eluks vajalike tingimustega.
See ei pruugi aga alati olla nii olnud. Uuringud on näidanud, et Veenus võis minevikus olla palju eluks sobilikum paik oma veega täidetud ookeanidega. Genfi ülikooli (UNIGE) ja Šveitsi riikliku teadusuuringute kompetentsikeskuse (NCCR) PlanetSi juhitud astrofüüsikute meeskond uuris, kas meie planeedi kaksikul oli tõepoolest leebemaid perioode. Ajakirjas Nature avaldatud tulemused näitavad, et see pole nii.
Veenus on viimasel ajal muutunud astrofüüsikute jaoks oluliseks uurimisteemaks. ESA ja NASA otsustasid saata Veenusele järgmise kümnendi jooksul vähemalt kolm kosmoseuuringute missiooni. Üks võtmeküsimusi, millele need missioonid soovivad vastuseid saada, on see, kas Veenusel on kunagi olnud varajasi ookeane või mitte. Astrofüüsikud eesotsas UNIGE loodusteaduskonna astronoomia osakonna teaduri ja NCCR PlanetSi liikme Martin Turbetiga on püüdnud sellele küsimusele vastata Maal saadaolevate vahenditega.
Vesi aurustus enne, kui jõudis pinnale
“Me simuleerisime Maa ja Veenuse kliimat nende evolutsiooni alguses, rohkem kui neli miljardit aastat tagasi,” selgitab Martin Turbet. “Kõrged temperatuurid tähendasid, et mis tahes vesi oleks pidanud olema auru kujul, nagu hiiglaslikus kiirkeetjas.” Kasutades keerukaid kolmemõõtmelisi atmosfäärimudeleid, mis on sarnased nendega, mida teadlased kasutavad Maa praeguse kliima ja tulevase evolutsiooni simuleerimiseks, uuris meeskond, kuidas kahe planeedi atmosfäär aja jooksul on arenenud ja kas selle käigus võisid tekkida ookeanid.
“Tänu oma simulatsioonidele saime näidata, et kliimatingimused ei võimaldanud veeaurul Veenuse atmosfääris kondenseeruda,” ütleb Martin Turbet. See tähendab, et temperatuur ei langenud kunagi piisavalt madalaks, et selle vesi moodustaks atmosfääris selle pinnale langevaid vihmapiisku. Selle asemel jäi vesi atmosfääri gaasina ja ookeane ei tekkinud kunagi. “Selle üheks peamiseks põhjuseks on pilved, mis tekivad eelistatult planeedi öisel küljel. Need pilved põhjustavad väga võimsa kasvuhooneefekti, mis takistas Veenuse jahtumist nii kiiresti, kui seni arvati,” jätkab Genfi teadlane.
Väga väikese erinevuse tõttu ei oleks elu Maal tekkida saanud
Üllataval kombel näitavad astrofüüsikute simulatsioonid ka seda, et Maad oleks võinud kergesti tabada sama saatus kui Veenust. Kui Maa oleks olnud Päikesele veidi lähemal või kui Päike oleks oma “nooruses” säranud sama eredalt kui tänapäeval, näeks meie koduplaneet tänapäeval hoopis teistsugune välja. Tõenäoliselt võimaldas noore Päikese suhteliselt nõrk kiirgus Maal piisavalt jahtuda, et veeaur saaks kondenseeruda meie ookeanides olevaks veeks.
UNIGE professori, PlaneS-i liikme ja uuringu kaasautori Emeline Bolmonti jaoks on see täiesti uus vaatenurk sellest, kuidas me vaatleme seda, mida on pikka aega kutsutud nõrga noore päikese paradoksiks. Seda on alati peetud peamiseks takistuseks elu tekkimisel Maa peal!” Argument kõlas selles, et kui Päikese kiirgus oleks palju nõrgem kui praegu, oleks see muutnud Maa eluvaenulikuks jääkeraks. “Kuid selgub, et noore, väga kuuma Maa jaoks võis see nõrk Päike olla tegelikult hoopis võimalus,” jätkab teadlane.
“Meie tulemused põhinevad teoreetilistele mudelitele ja on oluliseks nurgakiviks Veenuse ajaloo küsimusele vastamisel,” ütleb uuringu kaasautor David Ehrenreich, UNIGE astronoomiaosakonna professor ja NCCR PlanetSi liige. “Kuid me ei saa oma arvutites selles küsimuses lõpliku vastust anda. Kolme tulevase Venuse kosmosemissiooni vaatlused on meie töö kinnitamiseks või ümberlükkamiseks hädavajalikud,” lisab ta.
