Täiskaader-sensor on umbkaudu sama mõõtu kui 35mm film (36x24mm) ja kogub oma suurema pindalaga rohkem valgust, lubades sellega detailsemat ning müravabamat filmimist ka hämaramas keskkonnas.

Kui oled mõelnud, miks nutitelefonide pildikvaliteet lausa mõnekümne megapiksli juures ikkagi halvem on kui näiteks 8-megapikslisel eraldiseiseval kaameral, siis tea, et vahe peitubki just sensori suuruses. Suurem sensor jätab varjudesse detaile, mis kokkuvõttes annab pildile rohkem iseloomu, kui pikslitest tulenev teravusaste.

2. Liikudes hoia ava võimalikult kinni

Ja siinkohal ei pea me silmas sinu suud, vaid kaamera objektiivi. Objektiivi kinnise ava puhul on fookuses olev distants suurem ja tervaussügavusega eksimise võimalus palju väiksem.

Fokusseerimine digipeegliga, eriti liikumise pealt, on problemaatiline. Profid teevad seda tavaliselt manuaalselt, mis nõuab aga palju vilumust. Siin tulebki appi ava kinni keeramine. Näiteks 70mm fookuskauguse puhul on avaväärtusega F2.8 teravussügavus umbes viis meetrit, avaväärtusega F8 on aga teravussügavus juba üle 15 meetri.

3. Kasuta vibratsioonivähendusega objektiive

Muretsedes endale peegelkaamera just filmitegemiseks, peaksid ka objektiivid sellele ülesandele vastama. Sellepärast ongi mõistlik muretseda vibratsioonivähendusega objektiivid, mis väikese värina sinu pildist eemaldavad. Imet ei tasu sellest siiski loota ja steadycami see ei asenda.

Canoni ja Nikoni objektiivisisesed lahendused kasutavad nn hõljuva läätse elementi, mida liigutatakse vastupidiselt optilise läätse telgedele. Peeneks tööks kasutatakse elektromagneteid. Tehnoloogia on hädavajalik just “pikkade” zoom-objektiivide puhul, mille puhul isegi väikseim kätevärin välja paistab.

Tehnoloogia märgistus erinevate firmade objektiividel võib segadusse ajada. Nikoni objektiividelt tuleks otsida märgistust “VR”, Canoni omadelt “IS” ja Tamroni puhul “VC”.

4. Vali “Flat” pilditöötlus

Tavaliselt on kaameras olemas eelseadistused (presetid), millest sõltub, kuidas kaameras kasutatav pilditöötlustarkvara pildi ja video värve ning kontrastsust kokkupakkimisel käsitleb. Filmimisel tuleks kindlasti valida “Flat” ehk neutraalne säte. See tähendab, et kaamera ei tee omalt poolt värvidega midagi ja tänu sellele jäävad sulle videomaterjali järeltöötluses vabad käed filmi värve, aga ka teisi näitajaid iseseisvalt kruttida. Ka lihtsamates videotöötlusprogrammides on võimalus mõjutada filmi värvigammat, heledust jne. Ka on seal olemas informatiivne histogramm, mis su tööd tunduvalt lihtsamaks teeb.

5. Ära unusta kontrollida valge tasakaalu

Kui pilte tehes annab valge tasakaaluga mängimine huvitavaid tulemusi, siis filmimise puhul tuleks määrata kindel valge tasakaal, mida võttepäeval järjekindalt kasutada, et materjal ei oleks lõiguti erinev. Kasutades võttepäeval kahte kaamerat, on eriti oluline, et mõlema kaamera WB (white balance) väärtus oleks sama. Samuti tuleb meeles pidada, et erineva “soojusega” valgusallikad annavad välja erinevat värvi valgust ja valge tasakaal tuleb valgusallikate muutudes uuesti sobivaks seadistada.

6. Mängi teravussügavusega

Kui enne soovitasime hoida ava kinni, et teravussügavus oleks suur, siis olenevalt sinu eesmärgist ei pea see alati nii olema. Kui su stseen on küllaltki liikumatu, siis on digipeegli üks parimaid omadusi teravussügavusega mängimise võimalus. See jätab filmi produktsioonist oluliselt kvalitseetsema mulje ja võimaldab luua kunstilisi võtteid.

7. Suured mälukaardid on hädavajalikud

Kuigi digipeegli filmifailide suurused ei ole nii massiivsed kui ProRes või Raw kokkupakkimata failiformaati salvestavatel spetsiaalsetel filmikaameratel, on tegemist siiski andmemahuka ülesandega. 50 sekundit Nikon D810 H.264 vormingus filmitud fail on keskmiselt 150 megabaiti suur. Et pidev mälukaardivahetamine tööd ei segaks, oleks mõtekas muretseda vähemalt 16 GB või suurem mälukaart.

Mälukaartidel on ka oma kiirusklass, mis näitab, kui kiiresti neile andmeid salvestada saab. Filmimiseks peaks see olema vähemalt kuus, lollikindel on valida kümme.

8. Heli salvestades ära kasuta sisseehitatud mikrofoni

Isegi kallitesse digipeegelkaameratesse paigaldatud mikrofonid on suhteliselt kesise helikvaliteediga. Samuti jääb nende peale kogu müra, mida objektiivi mootorid automaatse teravustamise puhul tekitavad. Õnneks on uuematele peegelkaamerate sisse ehitatud eraldi mikrofoni ja kõrvaklappide sisendid, mis teeb välise mikrofoni kasutamise märkimisväärselt lihtsamaks.

9. Akupank sind ei aita

Ostes peegelkaamera, pead kalli hinnasildi juurde arvestama ka vähemalt ühe lisaaku. Filmimine on energianäljane ülesanne, mille puhul töötab pidevalt peegelkaamera pildiotsija, rääkimata suurte failide töötlemisest ja salvestamisest. Kahe aku olemasolul saab üks aku laadijas elujõudu koguda samal ajal kui sina teisega ringi tõttad.

10. Vali õige säriaeg

Salvestades peegelkaameraga videot 24 kaadrit sekundis, peaks säriaeg olema täpselt kaks korda suurem, ehk 1/48. Kuna enamustel peegelkaameratel seda võimalust ei ole, peab leppima 1/50 säriajaga. Kasutades filmides kaadrisagedust 60, on väärtus vastavalt 1/120 ja filmides 30 kaadrit sekundit järelikult 1/60. Siiski ei ole see reegel, millest peaks kramplikult kinni hoidma. Kiire säriaeg võib anda laheda efekti, kui stseenis on palju liikumist või tahetakse midagi rõhutada.

11. On sul üldse peegelkaamerat vaja?

Kõik asjad, mis said siin üles loetud, ei ole pädevad ainult peegelkaamera puhul. Ka uumad hübriidkaamerad kõlbavad väga hästi filmimiseks, sest digipeegli eripäraks olev optiline pildiotsija (auk, kust näed läbi objektiivi paistvat kaadrit), pole filmimise juures sugugi vajalik.

Muidugi kannatab hübriidkaamera puhul paljudel juhtudel lisaseadmete võimalus. Selle eest on need odavamad ja hetkel on tegemist kiirelt areneva turuga, mis on üks põhjus, miks nendest kaameratest leiab juba päris sagedasti 4K videovõimaluse, mis peegelkaameratel laias laastus ikka veel puudub.