Anto Veldre: Anonüümsuse ja pseudonüümsuse erinevus

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Anto Veldre. Foto: Erik Prozes/PM/Scanpix

Täna arutletakse ETV saates “Suud puhtaks” teemal “Anonüümsed netikommentaarid” ja riiki ohustavat teemat on sisse juhatamas ka krõbedad arvamused. Kui inimühiskond kolib reaalsusest netti, siis sõnumite edastamise keskkond ju muutub. Õhuvõngutamisest ja tagarääkimisest ja kividega loopimisest saab bittide liigutamine. Tekib eraldi hobi – krutskiga baidivoogude suunamine… midagi sarnast, kui kasta aiavoolikuga möödakäijaid. Kohati tundub, et Eestis on meedia vahetumine maha magatud ning seoses anonüümsusega on paigast ära suisa põhimõisted. Sestap väike kommentaar sel teemal.

Eelmisel nädalal lugesin Gilad L. Rosner’i doktoritööd (2014). Töö ise käsitleb küll peaasjalikult mõistet linkimatus – unlinkability – Unverkettbarkeit, kuid seal selgitatakse lugejale hästi ära ka muud identiteediga kaasnevad mõisted. Rosner viitab W Richard Scott’i raamatule “Institutions and Organizations: Ideas and Interests” (2008), ISBN10: 1412950902, kus esitatakse mudel, mismoodi ideed ühiskonnas jõuavad a) kommete ja b) käitumisnormide tasandilt c) seaduste tasandile.

Anonüümsus on ühiskonnas suhteliselt vana institutsioon. Selle mõtteks on kaitsta ühiskonna nõrgemaid kihte tugevamate omavoli eest. Pole anonüümsus kusagile kadunud ka Eestist – päris mitmel asutusel on vihjetelefonid. Iseasi, et mingi konkreetse numbri pealt helistades ja omaenda häälega rääkides on tegu pigem ikkagi pseudonüümsusega, mitte anonüümsusega. Kas sinul juba on häält moondav 10€ maksev Hiina nutikell Y1?

Kui sellelt edasi pinnalt uurida, et kuidas eesti netiühiskond anonüümsusest üldse aru saab, tundub, et aastast 2009 (kui loodi portaal leim.ee) on ühiskondlik institutsioon nimega anonüümsus meil korralikult ära demoniseeritud. Nii näiteks, kui ajalehesabas pole ühtegi “registreeritud” kommentaari, siis sunnitakse kasutajat karistuseks ikkagi vajutama nuppu “anonüümsed kommentaarid”, justkui andes märku, et nüüd sa sisened rõlgkoledasse tumevõrku.

Mul on jäänud mulje, et Eestis on anonüümsuse ja pseudonüümsuse põhimõttelist erinevust kavakindlalt ignoreeritud.

Kasutan Rosner Gilead’i pilti ning tema poolt pruugitud terminit “identiteedispektrum”:

Selgitused:

Identifitseeritud – tähendab, et isik esineb omaenda pärisnime all;
Pseudonüümne – tegija (nagu autor või kunstnik) majandab netis oma käpiknukku või avatari ning kohese äratundmise vältimiseks on võtnud endale mingi varjunime;
Anonüümsus – tegija/ütleja nimi pole ei teada ega teadasaadav ning selle väljaselgitamine on ülikeeruline kui üldse võimalik;

ent nüüd alles läheb huvitavaks. Kui Saksamaal tegeldakse pigem identiteedispektrumi parema tiiva kaitsmisega – nõudes eraisikutele linkimatuse kaitset:

siis meie identiteediarusaam kisub kasutaja alasti. Eri teenustele erineva isikuna esinemise võimalus nagu Rosneri töö leheküljel 107, joonisel 4.9 paistab (vt eelmine pilt), ei tule meil miskipärast kõne allagi. Ei oskagi öelda, kas see on mingi ugri-mugri iseärasus…

Küll aga tegeldakse Eestis identiteedispektrumi vasaku poole ümberkujundamisega – pseudonüümsus kommentaariumis on miskipärast ümber nimetatud anonüümsuseks – “kägudel nokad koomale!”. Pole raske aru saada, et kuivõrd toimetuse ja politsei jaoks on teisendustabel alati olemas – nime, IP-aadressi, järgitud linkide ja sirviku kukide põhjal, siis tegu pole ju anonüümsusega, vaid kõige puhtama varjunimendusega – pseudonüümsusega. Mis aga on Eestis saanud tegelikust anonüümsusest? Mul on vastus olemas, see on visatud salongist suisa välja:

Autori joonis

Rosneri töö suurim väärtus seisneb mõiste infopoliitika selges defineerimises (lk 17) – arusaadavalt peaks see siis olema riigipõhine – ning suhtestamises ühiskonna institutsioonidega (nagu kohus või häbi). Infopoliitika oleks dokument, kus identiteedi ja e-ühiskonnaga seotud ideed tiritaks välja kommete ja käitumisruumi tumeda sirmi tagant ning kuhu pandaks normid selgelt kirja.

Sest tõepoolest, ka mina tahaksin teada, millise mõttekojaeksperimendi tulemusel meil ikkagi leim juurutati (sel sõnal pole isegi ingliskeelset vastet) või miks demokraatliku ühiskonna toimimiseks nii oluline anonüümsus ühiskonnast täiesti välja tõrjuti. Täna aga puuduvad nende tegude aluseks olevad poliitilised otsused – on vaid teod ise.

Täna aga vaame kõik saadet “Suud puhtaks” ning loodame, et seal kasutatakse põhitermineid õigesti.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.