Ühel mu sõbral on tundub olevat varuks miljon lõbusat lugu, mida ta siis ühekaupa justkui varrukast välja puistab. Kord rääkis ta Leningradi turu minikrokodillidest — nimelt müüdud seal väikseid armsaid 10 cm pikkuseid minikrokodille — koduloomad, mis ühest küljest praktilised pidada, teisalt kenad vaadata. Kuid nad kõik kasvasid kiirelt meetri-pikkuseks ja hakkasid omanikke mööda korterit taga ajama.
Kui automaatne uuendus tõi mõned päevad tagasi mu iPhone’i uuendatud Skype’i rakenduse, meenuski mulle see lugu. 2003. aastal lasin oma ellu väikese ja nutika suhtlusprogrammi Skype — lihtsa abimehe, mis lubas üle neti helistada ja välksõnumineerida. (Meenutagem, et telefonikõned, eriti rahvusvahelised, olid tol ajal suurusjärgu võrra kallimad.)
Aastatega kasvas Skype järjekindlalt aina suuremaks ja ohtlikumaks, lisades ohtralt igasuguseid funktsioone ja menüüsid ja paneele, muutudes seejuures aina aeglasemaks ja ebatöökindlamaks. Kuni selle viimase uuenduseni, mis jätab juba tõesti nii jõleda mulje, et hommikul lugesin kõik ikoonid koduekraanil üle, kartes et see jõletis on mõned teised äpid vahepeal nahka pannud, nagu piraaja akvaariumis.
“Strateegia ei ole mitte see, mida sa teed, vaid see, mille sa tegemata jätad,” on öelnud maailma tuntuim äristrateegia-uurija Michael Porter. Microsofti-taoliste suurettevõtete jaoks tundub tegemata-jätmine raskem kui tegemine. Nii kasvatataksegi armsast lemmikloomast jõletis, kes paneb hakatuseks oma peremehe nahka, ning siis lämbub oma kohmakusse ka ise.
