Seejuures peab aga silmas pidama, et domeeni endale saamiseks peab selleks õigus olema tekkinud enne, kui registreeriti sama nimega domeen. Lihtsalt huvi mingi domeeni vastu, kui see ei lange kokku isikule kuuluva nimega, ei ole piisav alus komisjoni poole pöördumiseks.

Näiteks, kui inimese nimi on Mari Valge, siis domeeni marivalge.ee omandamiseks võiks tal olla selge alus olemas – domeeninimi langeb kokku tema nimega. Kui Mari Valge sooviks komisjoni kaudu saada domeeni valge.ee, siis ei lange see konkreetselt kokku tema kui eraisiku nimega, vaid üksnes perekonnanimega, mis on üldtuntud sõna ja mille kättesaamine oleks sel alusel ilmselt keeruline.

Eraisikud on komisjon ka õiguse saanud. Näiteks lahendati komisjonis erikorgu.ee domeeninime vaidlus, mille registreeris enda nimele äriettevõte. Kuna ettevõttel puudus õigustatud huvi domeeni kasutamiseks ja tegemist oli füüsilise isiku Erik Orgu nimega, leidis komisjon, et eraisikul oli varasem õigus oma nimetähise kujule, mis laieneb ka domeenile, seega tuli firmal see Orgule üle anda.

Samuti, kui kellegi kuulub kaubamärk tähisele “punaneroos” ning domeen punaneroos.ee on juba kellegi teise poolt registreeritud, siis võiks isikul ilmselt olla selge varasem õigus domeeninime omandamiseks. Kui olukord oleks vastupidine ja domeen punaneroos.ee on juba registreeritud, kuid kaubamärk alles taotlemisel, siis varasemat õigust komisjoni jaoks ilmselt tekkinud pole, mistõttu sel alusel oleks ka domeeni omandamine tõenäoliselt välistatud.

Kellele domeen siis lõpuks kuulub?

Kuigi keegi võib olla domeeninimega sama kaubamärgi juba kasutusele võtnud, siis võib domeene registreerida ka muudel eesmärkidel ja seda ka komisjonile väita. Siiski, valedest nähakse harilikult läbi.

Näiteks andis kaubamärgi PUMA omanik sisse vaidluse domeeni puma.ee registreerija peale. Puma.ee registreerija väitis, et ta hankis domeeni selleks, et kaitsta puumade kui loomade õigusi. Ta viitas, et nimetatu on tema õigustatud huvi domeeni puma.ee kasutamiseks, mis on üle kaubamärgiomaniku huvidest.

Komisjon leidis aga, et kuna puma.ee domeeni registreerija pole tõendanud, et ta on sellise eesmärgiga domeeni ka kasutusele võtnud ehk domeenil polnud kodulehte, või näidanud muud moodi oma tegevusega seda välja, siis puudus tal õigustatud huvi. Vastupidiselt tõendas kaubamärgi PUMA omanik, et registreerija oli pahatahtlik, sest soovis tegelikult tasu eest domeeni kallimalt nendele enne vaidlust maha müüa. Kokkuvõtvalt leidis komisjon, et domeen tuleb anda kaubamärgi omanikule üle.

Kirtsi sõnul näitab see lahend sisuliselt seda, et alati ei pruugi ka kaubamärgi omanikul olla õigust domeeni endale saada, seda juhul, kui domeeni registreerija suudab põhjendada ja tõendada enda õigustatud huvi domeeni kasutamise vastu. “Kõik oleneb kaasuse asjaoludest ja tõenditest,” märkis ta.

Algust võib teha ise

Kirtsi märkis, et enne komisjoni poole pöördumist võiks esimene samm olla domeeni omaniku ehk registreerijaga ühendust võtmine. “Kindlasti on olukordi, kus kavatsused ei ole olnud pahausksed ning domeen antakse vabatahtlikult üle või olenevalt asjaoludest jõutakse ka kokkuleppele,” lisas ta.

Komisjonis on saanud lahendid mitmed erinevad vaidlused, nende seas on näiteks uue omaniku endale saanud domeenid kerstikaljulaid.ee, wolt.ee, facebook.ee, kfc.ee ja ka airbnb.ee.