Pärast Covid-19 viiruse levikust tingitud kriisi kogemust muutub kaugtöö paljude jaoks osaks tööelust – me teame, et me oskame ja suudame distantsilt töötada ja oleme rohkem kui kunagi varem teadlikud selle plussidest ja miinustest.

Varem idude pärusmaa, nüüd laiem teema

Kaugtöö ei ole midagi uut ning koos tehnoloogia arenguga ja interneti laiema levikuga on selle kasutajate hulk iga aastaga stabiilselt kasvanud. Mitmete uuringute järgi on juba viie aasta pärast Euroopas 40% töötajatest millennialid, kes peavad töötamise juures olulisemaks vabadust ja isemõtlemist kui varasemad generatsioonid.

Aga juba täna võime rääkida kaugtöötamise buumist. Kriis pani meid läbi tegema kiirkursuse ja sinna, kuhu me muidu oleks jõudnud vast viie aastaga, oleme jõudnud hüppelisel kiirusel.Kui varem peeti kaugtööd pigem freelancerite ja startupperite teemaks, siis nüüd räägivad sellest kõik ning kaugtöötamise võimaldajate hulka sisenes just mürinaga ka traditsiooniline ja pika ajalooga osa majandusest.

Jah, kaugtööst on saanud tänapäev, igapäevane jututeema ja reaalsus, ning viimase kahe kuu jooksul kogetu suunab meid mõtlema, kuhu me siit edasi liigume. Küsimus ei ole vaid kulgemises vaid ka edaspidises tulemuste saavutamises olukorras, kus kiiguvad hapras tasakaalus töötajate tärkav iseseisvus ja ettevõtete eksistents.  

Kriis on loonud meile soodsa momendi, et juba täna astuda vajalikke samme arendamaks töötamise viise just meile sobivaks, ning valmistuda eesootavateks muutusteks tööturul laiemalt.

Kaugtöö kui valem vaheldusest ja usaldusest

Viimase kahe kuu jooksul kogesime, et kaugtööd ei saa püsivalt teha kodus. Selle tööviisi võlu ei ole tingimata pikkade perioodide vältel töötamine kodusel diivanil ja pidžaamas, vaid pigem muudab kaugtöötamise atraktiivseks see vaheldus, mida pakub võimalus töötada erinevates keskkondades.

Igapäevane retk traditsioonilisse kontorisse suudab tööellu vaheldust tuua vaid vähesel määral. Vahelduse otsinguil – töötades vahepeal ka kodust ja kohvikutest – kipume aga unustama ära kogu töökoha ergonoomika.

Nende kahe ühenduskoht võiks tekkida sellest, kui avame oma kontorid jagamismajandusele, nagu me oleme oma kodude uksed avanud turismile ja oma sõiduvahendid igapäevasele sõidujagamisele.

Selline lahendus võimaldaks töötajatel periooditi valida omale sobiv kontorikeskkond paljude valikute hulgast, olenevalt kriteeriumitest, mis parasjagu olulised on. Näiteks kus asub klient või kust õhtul kõige kiiremini trenni jõuab. Ehk siis me ei kulutaks üleliigselt aega transpordile, vaid töötaksime seal, kus meil on mõistlik või vajalik olla. 

Tähtis on ka vajadus võimaldada endale aega keskendumiseks, mida ei katkesta kõrval istuv meeskonnaliige, küsides laste ja nädalavahetuse seikluste järele. Keskendumine on võimalik saavutada lihtsamalt keskkonnas, mis sobib just tol hetkel vajalike tulemuste saavutamiseks, segamatult igapäevastest rutiinidest, mis püsikontoreid paratamatult saadab. 

Ettevõtja, kas oled valmis?

Uus lähenemine annab võimaluse tööandjal tuua kokku oma töötajad just nendel aegadel, kui seda on vaja. Muul ajal annab see neile töötajatele, kes seda soovivad, vabad käed suuremaks eneseregulatsiooniks. Uus töötamise mudel viib meid lähemale usalduspõhise töökultuuri laiemale levikule, mis aitab suurendada tööga rahulolu ja vähendada läbipõlemist.

Kokkuvõttes aitab see meil kriisist väljuda edukamatena ja hoides jätkuvalt progressiivsuse lippu maailmas kõrgel.

Ettevõtja, kas oled valmis dialoogiks, et avada tee uuele töötamise mudelile, kus olulisem püsitöökoha rendist on paindlikkus? Uus mudel võiks kokkuvõttes tuua rohkem töötajaid kodudest välja, kes kinnisvaraarenduste kontori püsivat ruutmeetri renti endale muidu ehk lubada ei saaks.

Loe ka

“Indrek Kasela: inimestel peaks olema sääste aasta jagu ja mõistlik on osta kasutatud auto”

“Margus Nõlvak: milleks meil seda kontorit pärast kriisi vaja on?”