Uudis

Hans Lõugas: Hoidke alt, lumelabida varrest võib ka pauk tulla

Lükka nüüd! Taga oleva sõiduauto katusel on videokaamera, mille pildi põhjal robot orienteerub. Fotod: Hans Lõugas

Laupäeval lõppes Viljandi tehnoloogiafirma Cleveroni konkurss autonoomse lumekoristusroboti ehituseks. Nägin žürii liikmena kümnekonna meeskonna tegemisi ja mul tekkis tunne, et suured asjad on tulekul.

Asi pole mitte ainult selles, et lumelabida varrest võib pauk tulla ehk robotid lükkavad meie eest lund. Mitu asja näitasid, et Eestist võib täitsa vabalt varsti tulla veel maailmatasemel algatusi.

1. Entusiasm ja pealehakkamine

Cleveroni võistluse eesmärk oli lasta igaühel proovida kätt autonoomse roboti ehitamisel. Võinuks arvata, et proovijaid on paarist Eesti robotifirmast (sh Cleveron ise), Tallinna tehnikaülikoolist ja võib-olla veel mõnest teadus-arendusasutusest.

Aga ei, kokku tuli üle kümne võistkonna, kellel oli väga erinev taust. Muidugi oli TalTechi Iseautoga seotud tegijaid, aga ka hoopis peresid ja pereisasid, tudengeid nii Eestist kui ka näiteks Aafrikast, inimesi tarkvarafirmadest ja idufirmadest, loomulikult insenere, aga ka hoopis näiteks keskkooliõpilased Tartust.

Kuigi lõppfinaali kõik ei jõudnud ja peavõidu sai vaid üks, siis kõigis oli näha entusiasmi. Tõestus: Eestis on piisavalt pealehakkamist, et midagi enneolematut ära teha.

Peame ainult oma planeediga asja korda saama, et saepuru asemel ikka talvel lund ka oleks.

2. Tehnoloogia ei ole takistus

Teine väga julgustav märk oli see, et kõik osalejad nägid tehnoloogiat lahendusena, mitte takistusena. Mitte, et “seda ju tehnika veel ei võimalda”, vaid et “mingisuguse lahenduse mõtleme ikka välja”.

Arvestame veel, et taustal tiksub Moore’i seadus otseses mõttes ja laiemas mõttes tehnoloogia komponentide odavnemine ja kättesaadavamaks muutumine.

Arvuti ja sensorid autonoomsed masina ehitamiseks ei ole mingi tippülikoolide laborite või suurkorporatsioonide tootearendajate mängumaa. Google’i isejuhtiv auto ei olegi tehnika mõttes eriti kaugele ette ära läinud. Meie kodusel Mulgi mullal roboti ehitamiseks ei pea leppima lääne humanitaarabi või annetustega.

Vastupidi, tehniline tööriistakast oli väga kirju. Isegi ainult selle võistluse kümnekonna meeskonna seas oli väga palju erinevaid lähenemisi autonoomse roboti ehituseks: videotuvastus (robot kasutab kõrvalasuva kaamera pildi analüüsi), eelprogammeeritud trajektoor + lidar objektituvastuseks, “majakate” vahel orienteerumine, maasse maetud traadi järgi ala piiritlemine ja nii edasi.

Iga hakkaja saab Eestis maailmatasemel komponentidega ehitama hakata, lidarid keerlevad ja masinad teevad aga pildituvastust nii mis mühiseb.

Võidumeeskonna robot kasutas lidarit: kui selle masina ette astuda, tuvastas ta takistuse ja ei sõitnud inimest harjama.

3. Tehnikat osatakse juba ka müüa

See kõik on väga kihvt, kui sul on teatud nohikugeen. Aga suurt osa maailmast huvitab ikkagi lõpuks see, kas robot teeb platsi puhtaks või ei. Ainult entusiastid tunnevad kaasa, kui seda oli ka raske ehitada.

Ent Cleveroni võistlusel oligi näha kolmandaks seda, et tegijad said juba aru, et oma insenerimeisterlikkus tuleb osata maha müüa.

Mõned nutikad insenerid taipasid ise, et tuleb appi võtta turundaja. Mõni vajas pisut žürii utsitamist. Potentsiaali näitasid need, kellel oli oma insenerigeeni kõrval ka arusaam, et müüa tuleb unistust lumevabast hoovist, mitte lidariga seadeldist. Ja see viis ka võiduni.

Muidugi on ühest robootikakonkursist päris tooteni pikk ja tihti valulik tee. Aga need märgid, mis Cleveron Challenge’ist näha olid, lubavad palju.

PS. Ainuke asi, mis pärast finaali kripeldama jäi, et kas päris lumega ikka ka… Kogu võistluse aja olid sellised ilmad, et robotid pidid lume asemel saepuruga jändama. Õnneks kontrollisid kolleegid Ringvaatest üle: toimib.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.