Kasutajate grupid ka ilmselt mingis osas ei kattu. Paljud pensionärid ei pargi Tallinnas, ei aja pangas iga päev asju ega pea esitama tuludeklaratsiooni, küll aga käivad valimas.
Kui lihtsaks peab valimised inimesele tegema?
Aga tegelikult käib e-valimas vähe inimesi, sest vähe inimesi käib üldse valimas. Selle nädala igasugused rääkivate peade saated tõdesid ka, et eriti Tallinnas oli valimisaktiivsus väga madal, sest “Keskerakond ei suutnud venelasi mobiliseerida” ja et “neil valimistel puudus keskne konflikt, mis oleks inimesi hääletama viinud”. Me muidugi teame, et inimeste valima saamine nii käibki, et kohalike valimiste keskne küsimus ei ole spordihallides ega tänavate asfalteerimises, vaid ikka homoabieludes ja venelaste kiusamises.
Nii et selle asemel, et parteid oma valijaid niimoodi “mobiliseeriks”, võiks hoopis teha valimised vähem ülevad ja rohkem mugavad. Kui me teeme hääletamise inimestele veel lihtsamaks, siis on lootus, et rohkem neist ka valimistel osaleb.
Ma tean, Facebook on varsti täis inimesi, kes puhisevad ja küsivad, et no kui lihtsaks peab kodanikule neid asju ikkagi tegema ja et see on demokraatliku protsessi labastamine ja nii edasi, aga kas ikka on? Mille poolest on parem see, et me meelitame valijaid jaoskonda läbi asjasse mittepuutuvate inimestevaheliste konfliktide õhutamise?
Pealegi, Eesti e-valimised ei ole lihtsad. Nad on jäänud 2005. aastasse kinni.
See, et me saame e-hääletada, on võimas asi, aga ma juba kujutan ette mõnda noort Eesti startupperit oma Lääne kolleegidele e-valimisi demonstreerimas. Selleks tuleb kusagilt otsida sülearvuti, see käivitada, siis tahab Windows uuendamist ja viirusetõrje ka, siis tuleb veebist laadida EXE-fail, leida see kataloogist üles, käivitada (ja loodetavasti ta käivitub), võib-olla ka kotist koukida välja ID-kaardilugeja, see arvuti külge ühendada ja nii edasi.
