Uudis

Henrik Roonemaa: jõudu ja jaksu tühja kasseti maksu kaotamisel

Üksteist aastat tagasi tuli mõnedel Eesti poliitikutel idee teha keeleseadusesse täiendus. See kõlas umbes nii: kõigi Eestis registreeritud firmade kodulehed peavad internetis avanema eestikeelsena.

Kes see enam täpselt mäletab, milleks see hea pidi olema, aga küllap mingil moel meie keele ja kultuuri kaitseks. Suures reguleerimistuhinas jäi aga kahe silma vahele küsimus, et mis siis, kui näiteks Nokia otsustabki tuua oma peakorteri Eestisse (tol ajal oli see idee või unistusena aegajalt jutuks). Kas me tõesti kujutame ette, et www.nokia.com avaneks meie seaduse tõttu tervele maailmale eestikeelsena ja inimesed peaksid minema kusagilt ülevalt nurgast endale sobivat keelt valima?

Siis rääkisime me Nokiast. Täna me oleme natuke kurvad, kui mõni järjekordne miljardiväärtusega Eesti idufirma oma peakontori siit ära kolib. Aga kui see seadus kehtiks, siis on ju täiesti selge, et Eestisse polekski võimalik ühtegi rahvusvahelise ambitsiooniga firmat luuagi.

See pole ebatõenäoline

See “kui kehtiks” ei ole muide mingi ebatõenäoline stsenaarium. Riigikogu kultuurikomisjon oli juba peaaegu sellist eelnõu teksti saatmas suurde saali hääletusele ning ajakirjandus sekkus alles viimasel hetkel.

Ühe suletõmbega või kellegi arvutis kirjutatud lausega saab niisiis seadustes palju huvitavat korda saata. Küllap on praegu vähe Eestis neid, kes täpselt mäletavad, mis asjaoludel sai omal ajal tehtud nn tühja kasseti määrus, aga olemas ta on ja kuna aeg on edasi arenenud, siis annab selle määruse mõte päris lõbusaid, et mitte öelda kurbi tulemusi.

Selge see, keegi enam kassettidele ega DVD-dele ei enda ega teiste tarbeks eriti midagi ei salvesta. Lihte lahendus: paneme siis maksu alla need seadmed, millega salvestatakse. Kolleeg Hans Lõugas arvutas välja, et iPhone võiks seega minna umbes 100 eurot kallimaks, aga kõige lõbusam mõte tuli Geeniuse vastava artikli kommentaaridest, kus keegi nutikas inimene juhtis tähelepanu, et ka autod on tänapäeval salvestusseadmed, sest automakkidesse saab MP3sid salvestada. Näiteks 150 000 eurose Tesla pealt saaksid autorid endale 12 000 eurot.

Aga see pole veel kõik. Autoritega sarnane probleem on ju ka ajakirjandusel. Ajakirjandus on ühiskonnale kahtlemata sama vajalik kui Tanel Padar, ajakirjandusel on ka ärimudeli probleem, inimesed kas ei maksa üldse või kopeerivad makstud sisu üksteisele läbi e-posti ja Messengeri. Minu arvates oleks väga loogiline, et ka ajakirjandus saaks igalt müüdud nutitelefonilt väikse kopika.

Sama mure on ka fotograafidel: nemad teevad tööd, aga inimesed kasutavad pilte oma kodulehtedel, jagavad Facebookis, panevad Instagrami ja nii edasi. Ka nemad tahaksid riigilt hüvitist.

Raha tuleb maaletoojate taskust

Ainult et kui me ütleme riigilt, siis autorid ütlevad muretult, et mis riik, maaletoojad hoopis. Loogika on umbes selline, et ega kaup ju kallimaks lähe, see raha tuleb maaletoojate taskust, kes lisavad autorite protsendi oma kaubale enne, kui see müügivõrku jõuab. Selle koha peal mu pea plahvatas.

Ja plahvatas veel kord, kui ilmusid välja näitlejad, kes tahavad ka maksust osa saada, näiteks digibokse maksustada, sest eratelekanalid näitavad eetris seriaalide kordusi, mille eest näitlejatele ei maksta. Milleks meil siis üldse Eestis lepingute sõlmimise ja oma kauba müümise võimalus olemas on. Las riik maksab lihtsalt kõik kinni.

Ma soovin selle küsimusega tegelejatele kainet meelt ja jaksu kogu tühja kasseti asjandus üldse ära kaotada. Välja arvatud muidugi juhul, kui mul on ka lootust osa sellest endale saada. Siis võiks minupoolest see protsent ka suurem olla, rikkad jaksavad maksta küll.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.