Paar nädalat tagasi ostsin endale uue telefoni, neljatollise ekraaniga iPhone’i. Kujutate ette, neli tolli, see on koomiliselt väike. Telefon, mis mahub peopessa. Sellised olid moes viis aastat tagasi.Viimased kaks aastat oli mul kõige suurem iPhone, mis olemas on, 5,5-tollise ekraaniga mudel, mis kaalub ligi 200 grammi. Sellega oli hea lennukis mänge mängida, Facebookis käia ja Instagrami-pilte vaadata.
Nüüd aga selgus, et Facebookis ongi mõistlik vähem käia ja Instagramis olevad pildid trennist, toidust ning võrkkiiges varvastest koos äsja niidetud muru ja «Lingvistilise metsaga» on mind põhjalikult ära tüüdanud. Pealegi kisub suur telefon teksatasku pingule, kui ma istun. Seetõttu käisin ma kohvikus nagu väikelinna suurärimees: rahakott, autovõtmed, päikseprillid ja telefon kõik koorese kanapasta kõrval laual.
Maailma parim leiutis, mida aitasin naeruvääristada
Nüüd ongi selgunud, et beebi-iPhone (SE), mida ma ka ise olen viimaste aastate jooksul aktiivselt naeruvääristada aidanud, on tegelikult maailma parim leiutis. Temaga on kõik erakordselt hästi. Kõik saab tehtud, aku peab heal juhul kaks päeva vastu, taskus ei tunnegi ja hind on ka ligi kolm korda väiksem kui mu endiselt suurel labidal. Mis meil küll arus oli, et me üldse need mõnusad väiksed telefonid suurte ja kallite vastu vahetasime?