Henrik Roonemaa: meie vabadus on paari-kolme ülikoolist välja kukkunud programmeerija käes

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Aasta on 2005. Ühes San Francisco kohvikus nimega Caffe Centro istub sülearvuti taha peitunult 29-aastane teksade, lohvaka t-särgi ja pusaga tüüp.

Ta on tulnud sinna linna õnne otsima. Ülikoolist kukkus välja, pidas siis erinevaid töökohti: programmeeris siin-seal, hiljuti saatis oma CV ühe jalatsipoe kuulutuse peale, aga sealt talle ei vastatud. Hetkel ongi ta tööl programmeerijana ühes piletifirmas, aga ei salli ei oma tööd ega töökohta, vaid põgeneb sealt igal võimalusel välja. Parki, kohvikusse, kuhu iganes.

Selle mehe nimi on Jack Dorsey. Ta on praegu miljardär, üks Twitteri omanikke ja tegevjuht. 13 aastat tagasi oli ta juhutöid tegev punkar, praegu aga peab otsustama, kas tema juhitav sotsiaalvõrgustik paneb vihakõne pärast kinni maailma ühe mõjukaima inimese, USA president Donald Trumpi konto või mitte.

See saatuslik päev

Tol päeval 13 aastat tagasi sai alguse Dorsey tähelend, sest sealsamas kohvikus kohtas ta üht teist programmeerijat nimega Ev Williams. Just Williams oli see, kes oli miljonite dollarite eest Google’ile maha müünud oma eelmise idufirma, mida meie tunneme Blogspoti nime all. Dorsey küsis Williamsilt tööd ja Williams võttis ta vastu.

Lähme ajas mõned aastad edasi. Twitter oli hoogsalt tuntust kogumas, iga päev lisandus hulk kasutajaid ja meedia tähelepanu oli suur. Sel hetkel hakkas Facebooki juhile Mark Zuckerbergile (tema on Dorseyst kaheksa aastat noorem, aga samuti ülikoolist välja kukkunud programmeerija) tunduma, et Twitter tuleb ära osta ja ta tegi pakkumise.

Williams keeldus müügist, sest kartis, et Facebook kui võimudega privaatsuse ja sõnavabaduse teemadel liiga agaralt koostööd tegev firma neelab alla Twitteri, mille kogu idee oli olla vaba mikrofon kellele iganes, kes tahtis öelda maailmale mida iganes. See oli Williamsi püha eesmärk olnud juba Bloggerit luues.

Suurt pilti vaadates on veidi arusaamatu, mida Wiliams õigupoolest kartis, sest ka Facebook on aastaid korrutanud, et nad on “platvorm, mitte meediakanal”. Selle mõte on, et platvorm on lihtsalt üks plats, kuhu inimesed kogunevad või plank, kuhu nad sodivad ja selle omanikku, Facebooki, ei saa panna vastutama selle eest, mida need inimesed seal teevad.

Kõik muutub

Viimasetel kuudel on aga olukord muutuma hakanud. Facebook koos teiste suurte sotsiaalvõrgustikega pani kinni USA paremäärmusliku konspiratsiooniteoreetiku Alex Jonesi kontod (Twitter oli ainus, kes toona ei pannud, aga avalikkuse surve tõttu nüüd seda siiski tegi). Suvel sulges Facebook sadade “alternatiivse terviseinfo” saitide konto. Või võtame kodule lähemalt: Facebook sulges vihakõnele viidates Varro Vooglaiu konto ja nüüd hiljuti pani kinni kurikuulus MMSi propageerijate grupp.

Aga need on vaid mõned üksikud näited. Põhimõtteline küsimus, kas igasugusele infole tuleb võimaldada internetis võimenduda ja kas hea ja halva vahel eristamine tuleb teha inimeste eest ära või jätta see nende enda hooleks, on vastamata.

Aastaid valitses suurtes võrgustikes ja ka USA avalikkuses seisukoht, et info tahab olla vaba ja tark ning valgustunud publik teeb oma valikud ise. Nüüd tundub see olevat mõlema nende jaoks asendunud seisukohaga, et üks valetav troll suudab teha rohkem kahju kui sada strateegilise kommunikatsiooni spetsialisti ümber lükata ning seetõttu tuleb kõik valemängijad kohe blokeerida, sest muidu vaba demokraatia toimida ei saa.

See, et otsus, mis meie vabadest demokraatiatest saab, on paari-kolme ülikoolist välja kukkunud programmeerija käes, on kahtlemata sotsiaalvõrguajastu tipphetke tabavaim illustratsioon.

Märksõnad: , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.