“Täna lihtsalt puudub minu teada Eestis praktika põhimõtted sellises suhtluses, kuid tulevikus võiks ja peaks see kindlasti nii toimima,” väljendas Leesment ootust tulevikuks.

Leesment tõdes, et ilmselt on siseministeeriumi haldusala ametite sotsiaalmeediakontode taga vastava organisatsiooni kommunikatsioonitöötajad. “See, kuidas integreerida sotsiaalmeedia lisaks turunduslikule plaanile reaalse inimestega suhtlemise vahendina, on minu enda jaoks olnud väga pikka aega teema,” sõnas ta.

“See aga eeldaks seda, et kõikide lehtede taga oleksid sisu-, mitte ainult kommunikatsiooniinimesed.”

Siseministeerium nurinaid ei kuule

Siseministeeriumi teabeseire osakonna juhataja Rene Berting märkis, et sotsiaalmeedia kaudu suhtlemine riiklike abiandjatega on ühtaegu nii probleem kui ka võimalus.

“Võimalus selles mõttes, et keegi ei keela meediku, politseiniku või päästja poole pöördumist ükskõik millisel viisil, kui seda vaja peaks minema. Ka tänaval võib politseipatrulli poole vahetult pöörduda või külas päästekomando ukse peale koputada. Ja kõik nad on valmis abistama kas nõu või jõuga, ükskõik kuidas nende poole pöörduda,” märkis ta.

Sotsiaalmeedias teadete edastamisega on Bertingi sõnul aga kolm probleemi. Riik ei saa garanteerida, et nende kanalite kaudu esitatud abipalved ei takerdu tehnilistel põhjustel. Suhtlusvõrgustike teenuse töökindluse ja usaldusväärsuse üle ei ole riiklikke nõudeid ega järelevalvet.

Teine probleem on see, et pöördumise sisu paikapidavust ja saatja isikut on raske või mõnikord isegi võimatu kindlaks teha.

Kolmandaks, kirjaliku suhtlusega ei pruugi abivajaja suuta oma seisukorda ja asukohta selgelt sõnastada. “Telefonitsi on võimalik küsida täpsustavaid küsimusi ja inimesega suhelda viisil, mis kirja teel pole võimalik. Hirm ja paanika – mille puhul saab Häirekeskuse töötaja inimest rahustada ja nõustada – ei tule kirja teel ilmsiks,” lausus ta.

Ta märkis, et hädaabiteadete menetlemiseks ning häirekeskuse ja PPA kohustuste täitmiseks pahatihti ei piisa sotsiaalmeedia teates või postituses olevast infost. Näiteks häirekeskuse töötaja jaoks on ohuhinnangu andmine telefonivestluse põhjal palju kergem kui kirjalikus vestluses. Seega pole tekstisõnumite teel suhtlemine ka kindlasti kiireim viis abivajaduse täpsemaks väljaselgitamiseks ja õigete otsusteni jõudmiseks. Kuid teatud olukordades, näiteks kuulmispuudega inimese puhul, seda siiski kasutatakse.

“Tuues uuesti sisse tänaval ligi astumise võrdluse: ei päästja, politseinik või meedik keeldu aitamast, kui neilt seda tänaval otsesõnu paluda, ega käsi selleks häirekeskusesse kõne teha,” sõnas Berting.

“Niisamuti aidatakse igaüht ka siis, kui abipalve saadakse kätte interneti kaudu. Ent siiski ei pruugi see olla kiireim ega efektiivseim viis otsuse langetamiseks, kuidas inimest aidata. Võimaluse korral tuleks kindlasti helistada hädaabinumbril 112.”

Kas sotsiaalmeedia kaudu teadete edastamine otse abiandjatele endile mingeid probleeme tekitab, selle kohta pole ministeeriumini teateid jõudnud.

“Mingi küsimuse või valdkonna õiguslikuks reguleerimiseks tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas see on vajalik ning mida täpselt on vaja reguleerida. Meieni ei ole selle sisuga probleeme jõudnud, mistõttu ei näe ka vajadust olemasolevale regulatsioonile midagi lisada,” lausus ta.

Info jääl käimisest

Päästeameti Facebooki kontot jälgib üle 46 000 inimese ja ameti sõnul ei ole nad täheldanud, et oleks suurenenud selliste teadete hulk, kus häirekeskusele helistamise asemel oleks nendega sotsiaalmeedia vahendusel ühendust võetud.

Küll aga suhtleb amet jälgijatega ja saab nende käest ka olulist infot, mis edastatakse komandodesse.

Päästeameti kommunikatsiooninõunik Lauri Kool tõi välja, et kiiret reageerimist nõudvaid teateid jõuab vähe, viimati eelmisel nädalal, kui kehtestati siseveekogudel jääle mineku keeld, siis kirjutati, kus jääl inimesi nähtud. Info läks teele keskustesse ja komandodesse.

Kool märkis, et kui tegemist pole elutähtsa küsimusega, siis on sotsiaalmeedia kaudu suhtlemine isegi mõistlik.

“Vanasti helistati ka lihtsalt info saamiseks häirekeskusesse – et uurida, kui kaugel peab majast olema lõke jne. Kindlasti ei tohiks hätta sattunud inimesest või põlema läinud majast teatada interneti teel – aeg ajal on ju võrk maas või leht ülekoormatud ja lisaks ei saa neti teel küsida juurde olulist infot, mida häirekeskuse töötaja saab teha,” lausus ta.

Politsei palub häirekeskusesse helistada

Politsei pressiesindaja Maria Gonjak sõnas, et sotsiaalmeediakanalitest kasutab PPA peamiselt Facebooki.

PPA, prefektuuride ja jaoskondade lehtedele saadavad inimesed enamasti küsimusi, mis on seotud nende pakutavate teenustega. Enim küsitakse nõu, kuidas taotleda isikut tõendavaid dokumente, elamisluba ja Eestis töötamise kohta. Samuti küsitakse nõu liikluskorralduse, trahvide tasumise ja öörahu järgimise kohta. Lisaks saadetakse politseile vihjeid tagaotsitavate ning muude abipalvete kohta.

“Hädaolukorras ja kiiret reageerimist nõudvas olukorras ei ole meile seni keegi läbi sotsiaalmeedia kirjutanud ning sõnumeid ei jälgita ka ööpäevaringselt. Politsei sotsiaalmeedia lehekülgedel on ka kirjutatud, et kiire abi saamiseks tuleb alati kontakteeruda Häirekeskuse kaudu,” sõnas Gonjak.

“Hädaolukorras on ainuõige tegutsemisviis helistada hädaabinumbril 112, mis tagab kõige vastavalt olukorrale kõige kiirema reageerimise ja abi saamise. Asutuste kanalid sotsiaalmeedias kindlasti seda eesmärki ei kanna,” lisas ta.