Kell on pool viis. Päev on suuremas osas edukalt seljataha saadetud ning mõtted on õhtuste plaanide juures, kuid äkitselt hüppab sülearvuti ekraanile ligi hoiatusega, et aku hakkab tühjenema. Aga miks? Juhe on ju sees.
Nüüd on aeg paanikal üle võtta. Kas katki on arvuti või katki on juhe? Kuidas seda mõttekas testida oleks? Esmalt restart. Ei aita. Prooviks teist pistikupesa. Ikka midagi. Mõned ebatsensuursed sõna lahtistesse Facebook Messengeri akendesse ning on aeg välja mõelda, mida edasi teha. Arvutita olemine muudaks elu ettekujutamatuks.
Pole muud teha, autosse ning ajama. Meenub, et kesklinna servas on Arvutitarga kauplus. Seal on kindlasti keegi, kes oskab vea diagnoosida ning vajadusel mulle kas uue laadimisjuhtme või muu vajaliku vidina müüa.
Arvutitarga poes tervitab sõbraliku olemisega meesmüüja. Heidab pilgu kaablile ning pakub, et ilmselt on viga selles. Kuid hetkel, mil pilk jõuab arvutiga ühilduva osani kaob naeratust näolt. See olevad ebastandardne. Siiski võtab ta vaevaks kapid läbi sobrada, universaallaadijad pakenditest välja kookida ning vaadata, kas kuskil on mõni, mis minu veidi üle aasta vanuse Asuse süleriga ühilduks. Kahjuks mitte.
Lähim kaabel asub teises linnas
Pakub, et võiksin pöörduda Asuse esindusse, kuid tema arvutiekraanilt paista info järgi on need vaid Tallinnas. Kahetunnist rännakut kaabli pärast oleks kolmapäeva õhtul nadi ette võtta. Müüja sümpaatne pilk saadab mind uksest välja.
Järgmine mõte on sõita Tasku keskuse Klicki esindusse. Lootused ei ole kõrged, kuid tean eelnevast kogemusest, et sealsed müüjad on abivalmid ning vastutulelikud. Rohkem kui korra olen seal käinud, et nad telefonil nõelaga SIM-kaardi pesa avaksid, kuiolen nõela taaskord kuskile ära pistnud.
Teenindaja teeb pausi sülearvuti kiletamisesse ning kuulab probleemi ära. Palub korra juhet näha ning soovitab siis kõhklemata minna akupoodi. Kiirelt järgneb ka info selle kohta, mis kellani see avatud on. Tuleb välja, et kuueni. Tolleks hetkeks näitas kell juba tööpäeva lõppu.
Kiire GPSi silmitsemine näitab, et Soola tänaval asuv akupood on minust vaid mõne minuti kaugusel. Raudratsule uuesti hääled sisse ning ajama, mõttes endiselt kummitamas ühe tõenäolisemana näiv reaalsus, et elekter enam minu arvutisse kunagi ei jõua.
Jõudnud Grossi poe taha peidetud akupoodi tatsan vagalt mööda tolmuseid kivitreppe maja teisele korrusele. Midagi poodi meenutavat siin esmapilgul küll ei paista. Akupoe sildiga ust paotades vaatab vastu väike kontoriruum, mille üks sein on kaetud karpidega. Laua taga istub sõbraliku ilmega naisterahvas.
Daam kuulab mure ära, küsib, kas kõik komponendid on kaasas. Kui varandus on kotist lauale laotatud, heidab ta pilgu laadijale ning võtab sadade teiste kastide vahelt ühe välja. Kahjuks ei ole see sobilik. Ta otsustab arvutist järgi vaadata. Mudelinime sissetrükkimine kannab vilja. Järgmine karp, mille ta seina äärest võtab sisaldab just sellist juhet, nagu minul tarvis on.
Olles kaabli korra arvutiga ühendunud lööb selle küljes põlema kena oranž lambike, mis viitab asjaolule, et masinal on jälle eluvaim sisse tulnud.
Paistab juba, et elu saab edasi minna,kuid siis tuleb järgmine häda. Kaardimakse võimalust ei ole. Sularaha ma väldin, pangaautomaadi otsimine on tüütu. Küsin viimases hädas, kas äkki võiksin ettevõttele ülekande teha. See on sobilik, kuid pean ülekande koheselt tegema. Pole probleemi, istun kontoris oleva arvuti taha ning kannan 33 eurot laadija eest üle.
Saan taas koju siirduda. Uus laadija kotis, rahakott veidi õhem, meel kolmest järjestikusest positiivsest klienditeeninduskogemusest rõõmus ning mõte artikli jaoks kuklas küpsemas. Tartu, ära kunagi muutu.
