Kui satelliit on orbiidile jõudnud, algab missiooni teise faas, mis koosneb korrosioonitestimisest, et hinnata teatud materjalide sobivust kosmoseehituseks ja maavaatlusest. Kaks kaamerat on suunatud maapinnale ja pildistavad maapinda infrapuna ja punase spektri osades. Hinnatakse eluslooduse olekut, näiteks saab koostada raporti Eesti metsade olekust. Teine faas kestab poolteist aastat.

Kolmas faas on eksperiment, mis ESTCube-1’l ei õnnestunud ehk plasmapidur, mis asub satelliidi ninas. Koonuse seest lastakse välja väike metallkuulike, millele on kinnitatud õhuke metallniit. Kui see niit laadida negatiivse laenguga, siis saab ta hakata ennast pidurdama. Plasmapidur võiks olla oluline alternatiiv selleks, et väikesatelliite kosmosest alla tuua. “Kui see töötab, siis kümne aasta pärast on see väikeste satelliitide puhul sama kohustuslik lisavarustus kui autodel õhkpadjad,” ütles Valter.

ESTCube-2 satelliiti saad lähemalt uurida videost siit: