-Tere, aitäh, et võtsid vastu mu sõbrakutse. Minu nimi on Anderson, kuidas sinu nimi on?
-Tere, ma olen kindel, et näed juba, et mu nimi on Marii.
-Jah, näen, aga tahtsin ikka teada, kas peaksin kutsuma sind Mariiks või Karelliks. Sul on nii kena nimi. Väga tore on sinuga tutvuda. Ma olen USAst, aga hetkel viibin töökohustuste tõttu kodust väga kaugel. Kust sina oled?
-Ma elan Eestis. See on väike ja külm Skandinaaviamaa. Kus see kauge on, kus sa oled? Ja mis tööd sa seal teed?
-Vau, Eesti! Ma pole seal kunagi käinud. Ma tahaks kindlasti kunagi Eestisse tulla. Kui elu pakub sellise võimaluse. Ma töötan Ameerika Ühendriikide armee heaks. Mind saadeti Damaskusesse Süüriasse rahuvalve missioonile. Ma loodan, et meist saavad väga head sõbrad. Ma väga soovin, et meie suhe oleks ehitatud vastastikusele usaldusele ja aususele, vastastikusele mõistmisele ja siirusele. Ma tõesti tahaksin, et saaksime rohkem suhelda ja teineteist paremini tundma. Ma olen 47aastane, kui vana sina oled?”
– Väga veider, et teil Damaskuses nii hea internet on. Aga nagu olen aru saanud, siis sõda pole Süürias igal pool ja Damaskuses pidi suhteliselt rahulik olema. Kui nii saab ühe sõjas oleva linna kohta üldse öelda.
Pärast seda on vaikus. Ma ei oska öelda, kas ma tundusin ninatark või hakkas ta mind kahtlustama, sest tegelikult minu FB profiili järgides saab päriselt kiirelt aru, et olen ajakirjanik. Igaks juhuks lähevad kõik kontod ja paroolid nüüd igal juhul refreshimisele.