Esiteks läheme me ise oma avalikke asju ajama – näiteks poliitiliste kandidaatide üle vaidlema, uudiseid tarbima ja avaldama – kohta, mis on selgelt Mark Zuckerbergi (ühe erafirma) koduväljak. Aga see pole ühesuunaline tung, muidugi on see Facebooki ja teiste selliste platvormide ülimalt kontsentreeritud töö vili, et tõmmata meid avalikke asju ajama oma platvormil.
Ja nad on selles väga edukad. Selle märgiks on kas või seesama politsei arvamus, et välireklaami keeld kehtigu ka Facebookis. Täpselt sama on lugu erinevate avalike elu tegelaste sammudega sotsiaalmeedias – me võtame neid kõiki nagu avalikus ruumis tehtud samme. Mäletate ikka, et Jürgen Ligi astus 2014. aastal ametist tagasi Facebooki jäetud kommentaari pärast? Nii ongi juba üsna keeruline otsustada, kas Facebook ja teised sellised kohad on avalikud või ei.
Vaata liitreaalsuse-poliitreklaame ja saad tasuta võipaki!
Aga asjad tõotavad veel keerulisemaks minna.
Nimelt ei pruugi see jutumärkides “avalik ruum”, mis on ühe firma platvorm, olla tekstipostitustega sotsiaalmeedia. Apple ja selle tuules ka Google arendavad väga edukalt liitreaalsust: tehnoloogiat, mis laseb kas või telefoni kaudu ümbritsevat reaalsust teistmoodi näha.
Millal saab valmis esimene poliitreklaami sisaldav liitreaalsuse äpp? Näiteks võiksid linnas olla plakatid märtsultsiliku loosungiga “skanneeri, seda plakatit, valimisäpiga!!!” ja keegi ei saa öelda, et see on poliitiline välireklaam. Aga kui teed äpi lahti, siis näed, et plakatil seisab hoopis armastatud poliitik oma sõnumiga.
Muidugi võib ju vaielda vastu, et kui keegi rumal vabatahtlikult oma telefonisse sellise äpi tõmbab ja läbi selle maailma vahib, siis tema oma mure. Aga kui see äpp on näiteks rohelist värvi ja annab LiPo poest võipaki iga viie reklaami kohta, mida sa sellisel moel vaadanud oled? Inimesi mingit äppi kasutama tõmmata on lihtsamast lihtsam – anna lihtsalt midagi tasuta ära.
