Samuti ei saa sellist tahteavaldust takistada agraarsete tööriistadega (omonlaste musklijõud ja nuiad). Kataloonia e-referendumi hääletusaktiivsus oleks võinud vabalt olla 90% või rohkem, sest hääletamiseks ei oleks pidanud riskima peksasaamisega.

Ei ole vist liiast arvata, et ega Hispaania valitsus sellisest asjade käigust ülemäära huvitatud poleks olnud. Parem hoida asjaajamine agraarne, siis on seda lihtsam kontrollida.

Samasse pilti saab sobitada ka vanade Euroopa riikide järjekindla vastasseisu jagamis- või tööampsumajandusele (sharing and gig economy). Meie oma Taxify’d proovitakse Londonist välja süüa ning ka Uber ja Airbnb on keelatud või keelamisel paljudes Euroopa linnades. Miks? Osalt muidugi vanade tööstusharude, hotellinduse ja taksomonopolide lobitöö tõttu.

Kuid lisafaktor võib vabalt olla see, et vanakooli tööraamatu-stiilis töötajaskonda on lihtsam kontrollida nii vanadel, poliitilist mõjuvõimu omavatel tööstustel kui riigil, samas kui kord-siit-kord-sealt ampsavat dünaamilist, endale ise leivatükki ja sinna peale ka singiviilu organiseerivat rahvast on juba raskem raamidesse suruda.

Kuigi on selgeks saanud, et digitaalsel tehnoloogial on oma varjuküljed (vaadakem või ISIS-e netivärbamist ja -propagandat või Vene trolle), siis kahtlemata on tehnoloogial ka teatud vabastav või vähemalt võimu ümberjagav mõju.

Pole raske leida europoliitikut, kes sõnades Euroopat digiliidriks nõiduda tahab. Ent kas seda saadab ka tõsine, südamest tulev kavatsus? Võib-olla on mugavam ikkagi agraar-feodaalseks jääda – siis saab ka edaspidi lihtsamate tööriistadega läbi.