Uudis

Martin Mets: E-Eesti promojad peaksid rohkem rääkima asjadest, milles me oleme ebaõnnestunud

Et järgnevale jutule natukene tausta anda, siis pean kõigepealt selgitama, millega ma viimased neli päeva olen tegelenud. Saksamaa mittetulundusühing Internationale Journalisten Programme korraldas kolmandat korda projekti, kus võeti viis Saksa ajakirjanikku ja viis Eesti ajakirjanikku ning anti neile teema, milleks oli seekord digitaliseerumine ja ühiskond.

Selle käigus kutsuti sakslased Tallinna ja näidati neile kõiki meie e-riigi ägedusi ning eestlased viidi Berliini, kus omakord näidati, milline on seis seal.

Eesti osa käigus istuti maha e-valituse kabinetti Stenbocki majas, näidati e-Estonia Showroomi, käidi Riigi infosüsteemide ametis ja räägiti e-residentsusest. Sellised asjad toimuvad Eestis praktiliselt iga päev, aga nüüd oli mul esmakordselt võimalus saada põhjalik sisevaade, kuidas täpselt e-Eestit välismaalastele esitletakse.

Teate küll, 98% maksudeklaratsioone tehakse netis, kõigest iga 50. retsept on paberil, e-valitsuse istungid saavad läbi paari minutiga ja kõike seda räägitakse ja tehakse väga professionaalselt.

Ajakirjanikud Saksmaalt, kelle hulgas oli esindatud näiteks Deutsche Welle, Die Welt, Deutschlandradio, vaatavad seda asja imestunud nägudega ja on kadedad, et peavad mõne paberi järel kuskil riigiasutuses järjekorras ootama ja kaotavad sellega vähemalt pool tööpäeva. Nad ei saa aru, kuidas me selle saavutanud oleme, kuidas on võimalik, et järsku enam meil pole nii, nagu varem kogu aeg oli. Need kõik on olnud kiired ja olulised muudatused ning selliste asjade tegemine riigitasandil tundub neile ulmeline.

Asjadest, millega me oleme ebaõnnestunud või mis meil pole välja tulnud, nendest aga ei räägita, sest miks me peaks seda ise reklaamima? Tõsi, eelmise aasta ID-kaardi jamast oli natukene juttu, aga siin minu meelest sakslased ei tajunud ka olukorra tõsidust.

Minu meelest aga võiks just rohkem rääkida asjadest, mis meil on läinud valesti või millega me pole hakkama saanud ja ma kohe selgitan, miks see vajalik oleks.

Vigadest saab õppida

Kuskil kuus-seitse aastat tagasi vedas Taavi Kotka sellist projekti nagu e-tšekk. See oli võimas ja ambitsioonikas, tagasi vaadates ilmselgelt oma ajast ees asi, mis tahtis kõik pabertšekid digitaalseks teha. See säästaks inimeste, aga eelkõige firmade aega, lubades neil keskenduda põhilisele ehk äritegemisele. Ma ei mäletagi, miks see asi sel kujul tollal ebaõnnestus, aga ilmselt ei olnud ühiskond selleks valmis. Praegu on see asi piiratud kujul olemas, aga mitte selline, nagu alguses plaaniti.

Saksmaa ajakirjanikega rääkides sain aru, et paljudes asjades pole neil samuti ühiskond valmis sellisteks muudatusteks, aga see ongi proovimise koht. Ja kui anda aimu, et meil on olnud niivõrd ambitsioonikad projektid ja miks need pole õnnestunud, siis need näitavad, et eestlased pole mingid imeinimesed, vaid siiski päris tavalised inimesed.

Või mäletate kui digiretsept tuli, sellega oli alguses ikka päris palju jama, eks? Päris alguses oli hetk, kus serverid olid pool päeva või rohkemgi maas ja inimesed ei saanud retsepte kätte, jama ja kära oli ühiskonnas päris palju.

Kas pensionärid hakkavad sellist asja üldse kasutama? Hakkasid, sest kõik selgitasid, miks see vajalik oli. IT-inimesed ja poliitikud. Selgitati ja selgitati ja süsteemid said korda ja praegu me ei kujuta ette, et keegi läheks paberil retsepti võtma. See oleks hea võimalus näidata, et selliste asjade implementeerimine pole lihtne, aga probleeme saab ületada.

Või seesama ID-kaardi jama, see ju lahendati ära. Ilmselt mitte päris ideaalselt, aga minu hinnangul ikkagi päris hästi. Aga kuidas seda tehti, milliseid otsuseid tuli ruttu vastu võtta, kuidas seda kõike selgitada ja teha nii, et see ei korduks, sellest oleks väga palju õppida.

Kindlasti on neid ebaõnnestumisi olnud veel, aga need tulid esimesena pähe.

Te olete ju e-Eesti, teil kõik töötab

Ebaõnnestumistest rääkimine purustab selle müüdi, et see, mis Eestis tehtud on, on midagi meeletult erakordset ja seetõttu on seda raske kuskil mujal kopeerida. Mõnes mõttes ongi, aga kui e-Eestist oli Saksmaa ajakirjanikele juba tükk aega räägitud, tekkis neil minu meelest käegalöömise tunne ja kõlasid laused stiilis: “Väga tore küll, aga me ei saa midagi sellist teha.” “Ühiskond pole selleks valmis.” “Poliitikud pole sellest huvitatud.”

Ajakirjanikud kuskilt välismaalt ei oska selle peale isegi küsida, et aga mis teil siin valesti on läinud?

Kui rääkida ebaõnnestumistest ja kriisidest ning eriti sellest, kuidas neid kriise on lahendatud, see kõik teeks e-Eesti kuvandi minu hinnangul veelgi tugevamaks ja näitaks, milliste probleemidega me oleme maadelnud, sest ega me nüüd nii unikaalsed ka pole, kõigil teistel on samasuguseid probleeme.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.