Teate küll, 98% maksudeklaratsioone tehakse netis, kõigest iga 50. retsept on paberil, e-valitsuse istungid saavad läbi paari minutiga ja kõike seda räägitakse ja tehakse väga professionaalselt.
Ajakirjanikud Saksmaalt, kelle hulgas oli esindatud näiteks Deutsche Welle, Die Welt, Deutschlandradio, vaatavad seda asja imestunud nägudega ja on kadedad, et peavad mõne paberi järel kuskil riigiasutuses järjekorras ootama ja kaotavad sellega vähemalt pool tööpäeva. Nad ei saa aru, kuidas me selle saavutanud oleme, kuidas on võimalik, et järsku enam meil pole nii, nagu varem kogu aeg oli. Need kõik on olnud kiired ja olulised muudatused ning selliste asjade tegemine riigitasandil tundub neile ulmeline.
Asjadest, millega me oleme ebaõnnestunud või mis meil pole välja tulnud, nendest aga ei räägita, sest miks me peaks seda ise reklaamima? Tõsi, eelmise aasta ID-kaardi jamast oli natukene juttu, aga siin minu meelest sakslased ei tajunud ka olukorra tõsidust.
Minu meelest aga võiks just rohkem rääkida asjadest, mis meil on läinud valesti või millega me pole hakkama saanud ja ma kohe selgitan, miks see vajalik oleks.
Vigadest saab õppida
Kuskil kuus-seitse aastat tagasi vedas Taavi Kotka sellist projekti nagu e-tšekk. See oli võimas ja ambitsioonikas, tagasi vaadates ilmselgelt oma ajast ees asi, mis tahtis kõik pabertšekid digitaalseks teha. See säästaks inimeste, aga eelkõige firmade aega, lubades neil keskenduda põhilisele ehk äritegemisele. Ma ei mäletagi, miks see asi sel kujul tollal ebaõnnestus, aga ilmselt ei olnud ühiskond selleks valmis. Praegu on see asi piiratud kujul olemas, aga mitte selline, nagu alguses plaaniti.
Saksmaa ajakirjanikega rääkides sain aru, et paljudes asjades pole neil samuti ühiskond valmis sellisteks muudatusteks, aga see ongi proovimise koht. Ja kui anda aimu, et meil on olnud niivõrd ambitsioonikad projektid ja miks need pole õnnestunud, siis need näitavad, et eestlased pole mingid imeinimesed, vaid siiski päris tavalised inimesed.