Kuidas mäng väljub kontrolli alt?

Kuigi mäng on ise tasuta, siis on selle kõige väärtuslikumaks valuutaks lukud, mida tuleb soetada päris raha eest.

Kujutage nüüd ette, laps näeb tundide kaupa vaeva ja ehitab endale sellesse samasse eelnimetatud liivakasti õues ühe hästi ägeda lossi, aga ta kardab, et kui ta liivakasti juurest ära läheb, siis lõhub keegi selle või varastab ära värvilised kivikesed, mis ta selle kaunistamiseks otsis? Päriselt õues liivakastis nii võib juhtuda ja sinna pole võimalik lukku ette osta.

“Growtopias” aga on see võimalik ja selleks tuleb välja käia pärisraha, et keegi sinu äraolekul ei tuleks sinu loodud maailma lõhkuma.

Lisaks on mängus mehaanikad, mis sunnivad mängus järjepidevalt käima. Nagu mängu nimigi vihjab, tuleb seal asju (ka elutuid asju) kasvatada, aga et seda edukalt teha, tuleb iga teatud aja tagant käia vaatamas, kas on vaja saaki koristada. See mängumehaanika seob sõrme ümber just väiksemaid lapsi.

Üks noorsootöötaja rääkis Geeniusele, et just see tekitab mängumehaanika probleeme. “Peale päevaste nõudmiste ja närvilisuse käis üks kaheksa aastane poiss ka öösiti magava ema telefoni ja läpakat pätsamas, et mängu mängida,” rääkis ta.

Paljudel lastel pole võimalik mängusiseseid oste päris raha eest teha, mis muudab nad manipuleeritavaks. Kui viited võimalikele pedofiilidele on absoluutne äärmus, siis kena pole variant, kus üks laps paneb teise orjatööle.

See tähendab seda, et laps, kellel on võimalik lukke osta, vahetab selle suure koguse raske vaevaga “kasvatatud” materjalide vastu, mille kogumiseks võib olla kulunud päevi, kui mitte nädalaid.

Sama noorsöötöötaja sõnul on mängusiseste ostudega kauplemine ka üle jõudnud pärisellu. “Rohkem kui aasta tagasi pidi ühte Põlvamaa maakooli noorsoopolitsei sekkuma, sest lapsed hakkasid mängusiseseid asju päris raha eest müüma.”

Mis seal toimub?

Ma ei olnud ise varem kordagi “Growtopiat” mänginud, aga tean, et see on populaarne just alla 12-aastaste laste seas.

Ilmselt ei üllata kedagi see, kui kuskil videomängus tehakse vulgaarseid märkusi, ettepanekuid või lihtsalt keegi ütleb teisele halvasti. Olenevalt mängukeskkonnast on võimalik neid inimesi raporteerida ja neid mängust eemaldada või siis mute’ida ehk vaigistada. “Growtopia” puhul aga on probleemiks just see, et selle mängijad pole teismelised, vaid alla 12-aastased lapsed.

Pilt, mis mulle ühest suvalisest “Growtopia” Eesti mängumaailmast vastu vaatas, oli suhteliselt jahmatav. Ühelt poolt valimatu ropendamine, teiselt poolt palumine, et keegi neile asju annaks ja kolmandad kutsusid enda ehitatud maailmu vaatama.

Pilt tundus üsna õnnetu. “Kes tahab keppi?” või “seksime kohe” tundusid olema iga kolmas lause, mis chat’ist läbi käis. Võib-olla on samasugune teise-kolmanda klassi poistekamp samasuguse suuvärgiga, kui keegi neid pealt ei kuule, aga ilmselt internetis anonüümsena tundumine annab sellele veel jõudu juurde.

Teksti järgi tundusid enamik mängijaid olema sellised, et nad on just kirjutama õppinud, sest lihtsaid keelevigu (mitte meelega valesti kirjutamist) oli palju. See on selline mängukeskkond, kuhu enda lapsi minemas küll ei tahaks näha.

Mäng on muidugi inglise keeles tsenseeritud ehk selles keeles roppusi kirjutada ei saa nii lihtsalt, kuid eestikeelsetele roppustele mingeid piiranguid pole. Ka “Growtopias” on võimalik ebasobivaid mängijaid raporteerida, kuid ka siin võib kahelda moderaatorite eesti keele oskuses, et piisavalt kiiresti ja hästi õigeid otsuseid teha.

Mida lapsevanem peaks teadma?

Ma enne tõin näite selle päriselt eksisteeriva liivakasti kohta, mis on kortermajade vahel. Esiteks tuleks lapsele põhjalikult selgitada, et seal kehtivad samasugused reeglid, kui keegi midagi halvasti ütleb, lööb või kui võõras mees tuleb kommi pakkuma.

Selgitada, et kui mõni pervert tuleb istub liivakasti äärele jalgu kõigutama, siis tuleb vanemad kutsuda ning enda kohta võõrastele isiklikke andmeid jagada ei tohi. Ilmselgelt kui on kahtlus, et tegemist on täiskasvanuga, kes lapsi ahistab ja/või soovib kokku saada ka päriselus, tuleb sellest teatada politseisse.

Teiseks: minu hinnangul on olemas oluliselt paremaid mänge, mida lapsed võiksid mängida ja kus ei ole ka selliseid lapsi manipuleerivaid mängumehaanikaid, mis ei tee mängu kuidagi paremaks, vaid keeravad lapsi lihtsalt ümber sõrme.

Kas või seesama “Minecraft”, arendava videomängu etalon, milles on ka sarnased ohud, aga milles ei ole selliseid manipuleerivaid mängumehaanikaid. Ja mul on tunne, et ka “Minecraft” on paremini modereeritud, eriti pärast seda, kui Microsoft selle ära ostis. Või siis osta lapsele Nintendo SNES mini mängukonsool 100 euro eest ja las kutsub sõbra külla, et koos “Super Mariot” või “Mario Karti” mängida.

Mängu headust on küll raske ühe tunniga otsustada, aga mul on tunne, et “Growtopia” ei ole hea mäng. Kaugel sellest…

Millega on tegu?

“Growtopia” on lihtsa graafikaga külje pealt vaates videomäng, mida saab tasuta mängida telefonides (iPhone ja Android) kui ka arvutites (Mac ja Windows). Mängu levitajaks on Ubisoft, kes on maailmas üks tuntumaid-suuremaid mänguarendajaid ja levitajaid.

Mängu võib võrrelda näiteks “Minecrafti” või “Robloxiga”, mis kõik lubavad mängijatel ehitada mida iganes nad soovivad, nii kaua kui neil on selleks vajalikke virtuaalseid materjale.

“Growtopia” on mängijate seas populaarne, aga maailma mastaabis pole see tipptegija. Selle loo kirjutamise hetkel mängis “Growtopiat” 47 581 mängijat, kuid kõige populaarsemad mängud on sellest kaugel ees. Samal ajal mängis tulistamismängu “Counter-Strike: Global Offensive” 350 000 mängijat, Battle Royale mängu “PlayerUnknown’s Battlegrounds” 723 000 mängijat ja “Fortnite” on veel nendest kaugel ees.