Aga see ei huvita mind. Ma jagan hea meelega oma privaatset infot, lootuses ja ootuses, et nendega käiakse ümber vastutustundlikult, kuna ma olen lihtsalt liiga mugav inimene.

Ma ei taha näha pesureklaame

See oleks küll tüütu, aga siiski tehtav, kui ma tahaksin näiteks Google’il keelata enda kohta andmeid koguda. Ma saan öelda, et ära näita mulle suunatud reklaame või saan soovi korral kõikjalt oma kontodega välja logida. Saan alati kasutada incognito režiimi ning võin brauseri külge lisada liidese, mis takistab minu jälgimist.

Aga miks? Jah, keegi teab, mida ma teen, aga ma saan selle eest hüvesid, mis muul moel võimalik poleks. Ma ei taha alati YouTube’ist otsida, mida vaadata. Ma tahan, et see otsus minu eest ära tehtaks. Ma ei taha meeles pidada, millal kellelgi sünnipäev on, ma tahan, et Facebook seda mulle meelde tuletaks. Ma ei taha näha pesureklaame, kuna Google ei tea, kes ma olen; ma tahan, et reklaamid oleks mulle ka päriselt kuidagi kasulikud.

Privaatsus ja mugavus on tänapäevases internetimaailmas lõplikult kokku põimitud. Sa pead ohverdama ühe, et saada teist. Ja ma olen enda jaoks selle otsuse teinud: luurake mu järel palju tahate, aga ma tahan nautida võimalusi, mis on minu jaoks loodud. Ma ei mõista hukka inimesi, kes tahaks arvuti ja interneti pärast iga kasutuskorda põlema süüdata ning seejärel alkoholiga üle valada, kuid ma ei ole üks neist.

Mind ei morjenda, et keegi mu kohta midagi teab. Ma tahan, et mu elu oleks lihtne. Kui ma ei maksaks selle eest oma andmetega, siis ma maksaks selle eest rahaga ning nagu üldised tendentsid näitavad, siis keegi seda teha ei taha.

Artikkel esindab autori, mitte Geeniuse toimetuse seisukohta.