Lühinumbrite teenust pakuvad sideoperaatorid, kes on kehtestanud sellele fikseeritud hinna ja iga äriettevõte saab siis seda teenust operaatoritelt tellida.
Aga see, mis hinnaga lühinumber tavatarbijani jõuab, on tegelikult lühinumbrit kasutava ettevõte enda otsus. Seepärast on ka lühinumbreid, millele helistamine ei maksa midagi.
Telia pressiesindaja Raigo Neudorfi sõnul kehtib nende võrgus lühinumbrile helistamisel fikseeritud tasu, aga iga ettevõte otsustab ise, kas võtab näiteks ka ootejärjekorras seismise eest kliendilt tasu. “Mitmed ettevõtted ja teenusepakkujad, kes lühinumbrit kasutavad, on aga hoopis loobunud klientidelt helistamise eest tasu võtmast ning kannavad ise helistamisega seotud kulud,” märkis Neudorf.
Mis puudutab fikseeritud tavatasu, siis Neudorfi sõnul lähtutakse selle hinnastamisel kuludest, mis teenuse osutamisega kaasnevad. “Need sisaldavad nii kulusid tehnoloogiale, personalile, kliendihaldusele, arveldusele,” ütles ta. “Täpselt sama loogika kehtib ka kõneteenusnumbritele tariifide kehtestamisel.”
Lepingulised kliendid saavad tavanumbri
Lühinumbrit võib kasutada, kuid sel on teatud piirangud. Näiteks ei tohi tavahinnast kallimat numbrit kasutada lepinguliste klientide teenindamiseks.
Tarbijakaitse ja tehnilise järelvalve ameti side- ja meediateenuste talituse jurist-valdkonnajuht Helen Liiva selgitas, et 2014. aastast on ettevõtjail kohustus pakkuda lepingulistele klientidele telefoninumbrit, mis on tarbija jaoks tavahinnaga. “Selle eesmärk on kaitsta tarbijaid täiendavate ootamatute tasude eest olukorras, kus tarbija juba lepingulise kliendina soovib telefonitsi näiteks täpsustada lepingu tingimusi, esitada kaebust või taganemisavaldust,” ütles ta.
