“Kui hinnad on ülemäära kõrgel tasemel, moonutavad konkurentsi või kahjustavad lõppkasutajate huve, siis on TJAl õigus ja kohustus kehtestada hulgimüügitasandi juurdepääsu kulude ja hindadega seotud kohustusi ning sealhulgas ka näiteks kuludele orienteerituse ja kuluarvestussüsteemiga seotud kohustusi,” lisas ta.

Lisaks on tema sõnul toetuse määramisel mõeldud ka sellele, et valmisehitatud võrgu rentimise hind ei oleks nii kõrge, et lõppkliendile käib sellega liitumine üle jõu.

“Võrgu ehitamiseks vajalik raha tuleb kolmest allikast: riigi toetus, sideettevõtja enda investeering ja eraisiku poolt tasutav liitumistasu. Sealjuures on sideettevõtjatel selge huvi ehitada võrk, mida inimesed saavad kasutada ning mis tooks ettevõtjatele uusi kliente. Rajatav kaabel peab tagama kolmele erinevale sideoperaatorile võimaluse oma teenust pakkuda. Tarbijatel on võimalik valida neile sobivaim teenusepakkuja ning konkurents sideoperaatorite vahel reguleerib omakorda hindu,” põhjendas Iling.

Tehnoloogiaid ette ei kirjutata

Ilingu selgitas ka seda, mille järgi määrati ära turutõrkepiirkonnad. “Tänu olemasolevale andmebaasile (www.netikaart.ee) on meil võimalik elamute ja hoonete põhiselt määrata ära lairiba kiiruste võimalikkus. Selle andmebaasi ja ettevõtetelt saadud tagasiside selle kohta, kuhu nad lähima viie aasta jooksul plaanivad investeerida, võimaldaski meil välja selgitada majad ja korterid, kus ei ole ja kuhu ka ei tule lairiba ühendust, mis võimaldaks vähemalt 30 Mbit/s ühendust. Kuigi üksikuna võttes on ilma lairiba ühenduseta aadresse tõesti igal pool, sh. linnades, siis suuremad valge ala piirkonnad tekivad ikkagi linnade ja asulate väliselt.”

Tema sõnul on toetuse määruse koostamisel arvestatud, et Eesti lähtuks tehnoloogianeutraalsuse põhimõttest. “Selle kohaselt ei kirjuta me ette tehnoloogiaid, mida toetuse saaja peab kasutama. Küll aga soovime, et tehniliselt oleks võimalik lõppkasutajatele pakkuda 1 Gbit/s allalaadimisega teenuseid,” rõhutas ta.