Uudis

Ministeerium: Taxify või Uberi sõidu eest ei pea maksma, kui reisija ei saa seadusekohast sõidu kokkuvõtet

Eestis kehtib juba neljandat kuud uus ja maailmas kiidetud niinimetatud Uberi seadus, ent selles on palju ebaselget ja äpifirmad pole seadust ka täitnud. Seaduse koostanud ministeeriumi sõnul on ka võimalik, et reisija ei pea seaduserikkumise puhul sõidu eest maksmagi.

Eelmisel nädalal koostasime analüüsi, mis näitas, et vähemalt mitme kuu jooksul ei vastanud Taxify ja Uberi sõidud seadusele, kuna reisijale ei esitata seaduses nõutud infot vedaja kohta. Teiseks ei oska mitte ükski riigiamet tarbija aidata häda korral, sest ametid veeretavad vastutust seaduse kontrollimise üle üksteiselt edasi.

Palusime olukorda selgitada seaduse koostanud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil (MKM), kust vastas avalike suhete osakonna nõunik Mihkel Loide. Kokkuvõtlikult oli MKMi kommentaar see:

  • Kui taksoteenus töötab äpi abil, vastutab reisijale kogu info avaldamise eest ikkagi juht ehk vedaja.
  • Vedaja (firma või eraisik, kes on Taxify või Uberi partner ehk autojuht) peab saatma sõidu kokkuvõtte, kus on autot juhtinud füüsilise isiku andmed.
  • Kas äpid tegutsevad seaduslikult, seda MKMi sõnul üldse kontrollida ei saagi ega peagi. Vastutus jääb vedajale (firma või eraisik), kes äpi kaudu inimesi veab.
  • Kui reisija ei saa sõidu kohta nõutud infot (nagu juhi andmed, teenindajakaardi number), peaks selle üle järelevalvet teostama tarbijakaitseamet ja KOV.
  • MKMi teatel võib keelduda sõidu eest tasumisest, kui reisija ei saa seaduse kohast kokkuvõtet sõidust.

Intervjuu MKMiga

Toome ära MKMile esitatud küsimused ja nende vastused.

Kuidas reguleerib mullu novembrist kehtima hakanud ühistranspordiseadus nn taksoäppe?

Ühistranspordiseadus (ÜTS) reguleerib taksoteenust, mitte aga eraldi taksoäppe. ÜTS eesmärgiks oli võimaldada taksoteenuse osutamist erinevate kanalite kaudu ja erinevaid hinna arvestamise viise kasutades.

Seega jagunebki ÜTS reguleeritav taksoteenus tinglikult kaheks:

1) taksoteenus, kus hinna arvestamine toimub taksomeetri kaudu;
2) taksoteenus, kus sõidu tellimine ja hinna arvestamine toimub infoühiskonna teenuse vahendusel.

Ehk lihtsustatult öeldes on uue seaduse peamine muudatus see, kuidas võib lisaks nii-öelda tavapärasele hinna arvestamise viisile/meetodile, milleks on taksomeeter, hinna arvestamine toimuda ka uudselt ehk infoühiskonna teenuse vahendusel. Seaduse regulatsioon keskendubki nõuete esitamisele taksoteenusele ja selle osutajale, mitte taksoäppidele.

Juht ja vedaja, kes nimetatud tingimustel taksovedu läbi infoühiskonna teenuse pakuvad, peab veenduma, et tema poolt pakutav teenus vastaks talle kohalduvatele nõuetele. Sh ka sellele, et enne teenuse pakkumist ja pärast teenuse osutamist oleks tarbijale tagatud asjakohane informatsioon – info teenust osutava juhi ja sõiduki kohta, info hinna kohta, info tasumisele kuuluva summa kohta). Nö tavatakso puhul on selle informatsiooni kandja lihtsustatult öeldes takso, st et teenindajakaart peab olema asetatud armatuurlauale, hinnakiri on kantud taksole, taksomeeter mõõdab konkreetset hinda, sõidu lõppedes väljastatakse asjaomase infoga kviitung. Taksoteenusel, mille puhul tellimine ja hinna arvestamine toimub infoühiskonna teenuse kaudu, peab kogu selle info kättesaadavaks tegema infoühiskonna teenuse vahendusel. Selliseks levinud infoühiskonna teenuseks on kujunenud nn taksoäpid, kuid teoreetiliselt võiks see toimuda ka läbi mobiilseadme kuvatava veebilehe vahendusel.

Kui PPA ja kohaliku omavalitsuse üksused (nt Tallinnas MuPo) kontrollivad taksoäppides teenust osutavate juhtide vastavust seadusega, siis kes kontrollib taksoäppe?

Nagu ka punktis 1 toodud vastuses selgitatud, siis ei saa esitada küsimust, et kes kontrollib taksoäppe. Kontrollitakse taksoteenuse osutamise nõuetele vastavust, mitte taksoäppe kui asja iseenesest. Taksoteenuse korraldajaks on vedaja ning vahetuks teenuse osutajaks kliendile sõiduki juht. Ühistranspordiseaduse taksoteenuse nõuded jagunevad üldistatult järgmiselt:

1) nõuded vedajale ja juhile, nõuded sõidukile – lubade olemasolu nõue;
2) nõuded teenuse sisule – teenuse osutamisel seaduses sätestatud informatsiooni tarbijale teatavakstegemine.

Riikliku järelevalve pädevus ehk asutused, kellel on seaduse järgi õigus kontrolli teostada, on järgmised:

1. kohalik omavalitsus – teostab järelevalvet taksoteenuse osutamise nõuete üle, st et peab kontrollima:
1.1. load saanud isikute jätkuvat nõuetele vastavust;
1.2. taksoteenuse nõuetele vastavatust, st et kas taksoteenust korraldavad ja osutavad asjakohaste lubadega ja nõuetele vastavad isikud (vedajad, juhid);
1.3. kas teenuse osutamisel tehakse kättesaadavaks seaduses sätestatud informatsioon ehk kas isikule on tagatud kohased tarbijaõigused – üldistatult väljendub see siis selles, et isikul oleks enne teenuse kasutama hakkamist ja pärast teenuse kasutamist saada minimaalne seadustes sätestatud informatsioon teenuse ning teenuseosutaja kohta.

2. Politsei- ja Piirivalveamet – teostab järelevalvet taksoveoga seotud lubade olemasolu üle tavapärase liiklusjärelevalve käigus. Politseipatrullidele on tagatud ligipääs avalikule registrile, kuhu taksoveoga seotud load kantud on.

3. Tarbijakaitseamet – teostab järelevalvet selle üle, et isikule oleks tagatud kohased tarbijaõigused, üldistatult väljendub see siis selles, et isikul oleks enne teenuse kasutama hakkamist ja pärast teenuse kasutamist saada minimaalne seadustes sätestatud informatsioon teenuse ning teenuseosutaja kohta.

Nagu eelnevast nähtub, siis on järelevalvepädevus seaduse kohaselt kolmel asutusel. Igal neist on kontrollimise õigused piiritletud vastavalt asutuse spetsiifikale ja ülesannetele. Nt liikluses tavapärase liiklusjärelevalve käigus saabki lube kontrollida ainult politsei. Jah, on ka kattuvusi ehk nii-öelda jagatud pädevust (nt tarbijaõiguste tagamine läbi informatsiooni kättesaadavaks tegemise), kuid ka see on põhjendatud.

Näiteks on Tarbijakaitseamet tarbijaõiguste osas riigis üldine pädev asutus, seega on ka temal lisaks kohalikule omavalitsusele õigus tarbijaõiguste tagamise üle järelevalvet teostada. Esmaseks ja peamiseks järelevalve teostajaks on aga siiski kohalik omavalitsus, kes on ka taksoveoga seotud lubade andja. Eeltoodu tõttu on oluline, et mitte ainult riigiasutused ei teeks omavahel koostööd, vaid koostöö toimuks ka riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel.

Ühistranspordiseaduse § 65 (11) 2 tuuakse välja, et vedaja peab kliendile kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitama pärast sõitu arve, mis sisaldab sõidukijuhi ees- ja perekonnanime, fotot juhist, teenindajakaardi numbrit, sõiduki registreerimisnumbrit, teenuse osutamise kuupäeva, alguse ja lõpu kellaaega, sõidu lähte- ja sihtpunkti, sõidu kogukestust ja -pikkust ning teenuse hinda ja tasutud summat. Taksoäpp ja vedaja ei ole ilmtingimata samad. Kas see tähendab, et kliendile peab arve taksoäpi asemel edastama vedajaks olev eraisik või ettevõte?

Ühistranspordiseaduse kohaselt on vastav kohustus vedajal. See, kuidas vedaja, kes kasutab taksoveo teenuse pakkumiseks infoühiskonna teenust, vastava nõude täidab, on jäetud vedaja otsustada. Kas vedaja esitab ise nõuetele vastava kokkuvõtte või on näiteks sõlminud lepingu mõne infoühiskonna teenuse pakkujaga, kes talle sellist teenust osutab. Oluline on see, et kohustus kokkuvõte esitada on vedajal. Siinjuures on oluline ka märkida, et sõitja ei pea hindama, kes on kohustatud kokkuvõtte esitama. Sõitjal on õigus tasumisest keelduda, kui vedaja ei ole nimetatud nõuet täitnud.

Kui klient ei saa sõidu lõpus vedajalt arvet, siis kas klient saab teenuse eest raha tagasi küsida? Kui jah, siis kelle käest peaks ta raha tagasi küsima, kui arveldamine käib automaatselt taksoäpi kaudu?

Seaduse järgi on sõitjal õigus keelduda sõidu eest tasumisest, kui vedaja ei taga kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis enne sõidu alustamist või peale sõitu sõidu kokkuvõttes teenindajakaarti numbrit. Esmajärjekorras saab sõitja keelduda sõidu maksmisest. Kui arveldamine käib automaatselt läbi infoühiskonna teenuse, siis tuleks esitada pöördumine vedajale.

Ühistranspordiseaduse § 66 lõige 1 ütleb, et taksoveol kehtestab teenuste hinnad vedaja. Kas see laieneb ka neile vedajatele, kes pakuvad teenust infoühiskonna platvormi vahendusel? Ehk kas Taxifyd, Uberit, Taxigod või mõnd muud analoogset äppi kasutav vedaja saab äpi loojale öelda, et ta ei ole nende kehtestatud hinnakirjaga päri ning soovib enda teenusele kõrgemat tariifi seada?

Ühistranspordiseaduse § 66 lõige 1 ei erista, kas teenust pakutakse taksoveol, kus taksoveo tellimine ja hinna arvestamine toimub infoühiskonna teenuse vahenduseta või vahendusel. Seega hinna määramise õigus on ka neil vedajatel, kes pakuvad taksovedu infoühiskonna teenuse vahendusel.

Samas ei reguleeri ühistranspordiseadus võlaõiguslikke suhteid ning see, kuidas vedaja ning infoühiskonna teenuse pakkuja omavahel hinna arvutamise süsteemi kokku lepivad, on nende omavaheline kokkulepe. Sõitja jaoks on oluline, et hinnainfo oleks esitatud enne sõitu nii, et hinna arvutamise aluseks olevast tariifist või hinna arvutamise muust alusest saaks sõitja piisava täpsusega arvutada sõidu lõpphinna.

Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.