Muusika kolib plaatidelt ja mp3-dest üha rohkem streamingusse ehkvoogedastusteenustesse. Spotify, Deezer, Apple Music –kui oled oma valikulangetanud, võiks edasi uurida, mis teenusele makstud rahast päriselt saab ja kelle taskusse see kukub. Ilmselt muusikud, kelle loomingut sa kuulad?
Nii lihtne see asi ei ole. Ettevõtja, muusik ja esinejaSharky Laguana kirjutas streamingu salapärase varjukülje lahti, millest selgub, et tegelikult lüpsavad süsteemi libakasutajad. Tänu sellele kaotavad nii kuutasu maksvad kuulajad kui päris artistid. Järgnev on refereering tema ingliskeelsest esseest.
“Suure Paja” meetod
Enamus teenuspakkujaid, teiste hulgas Apple ja Spotify, pakuvad teenust üksikisikule täpselt €6,99eest kuus.Sinisilmsena võid ju arvata, et kogu see raha läheb artistidele, keda sa kuulad, aga sellisel juhul sa eksid.
Voogedastusteenused panevad kõikidelt kuulajatelt saadud tulu ühte patta kokku. Sellest tohutust rahahulgast võtavad nad teenuste ülalhoidmise eest 30% endale. Ülejäänud 70% makstakse artistidele litsentsitasudena välja. Meetod, kuidas seda väljamakset teostatakse, on aga segane.Artistidele mõeldud tulu jagatakse üleüldise striimimiste arvuga ja saadud tulemus määrab ära, kui palju üks kuulamine növäärt on.
Probleem on aga selles, et “suure paja meetod” hoolib ainult kuulamiste ehk klikkide arvust. See, kui palju reaalseid kuulajaid selle arvu tekitas,antud juhul ei loe.
Väike hulk kasutajaid ajab kuulamiste arvu üles
Ütleme, et iga kasutaja maksab €6,99 (tegelikult on ka tasuta paketid ja kallimad perepaketid). Sellest makstakse ümardatult €5autoritasudena artistidele. Kui keskmine ühekordse loo edastuse hind jääb kogutulu jagades €0,005ehk 0,5 eurosendi juurde,siis saame öelda, et keskmine kasutaja striimib umbes tuhat lugu (1000 x 0,005 = €5). Nii see aga päris ei ole. Nimelt on termin “keskmine kasutaja” petlik ja loobillusiooni.
Nimelt ajavad väike hulk kasutajaid keskmise kuulamiste arvu tohutult üles, kuulates ebainimlikult palju muusikat. Tihti pole tegemist reaalsete inimestega, vaid näiteks kohvikute või jõusaalidega, kus lihtsalt ketratakseplaylisti hommikust õhtunigenereerides niimoodi artistidele tulu.
Ehk siis väike hulk teenuse kasutajaid, kes kuulavad tohutu palju muusikat, tõstavad keskmist kuulamiste arvu nii palju, et enamus teenuse kasutajaid on kuulamiste arvu poolest nüüd alla keskmise.
Klikid loevad
Kujutame ette teenuse kasutajat, kes kuulab keskmiselt 1800 lugu kuus. Kiire tehtega saame teada, et artistidele saadavad nad sellega 1800 * 0,005 = 9€. Kuna nad ise maksavad artistidele ainult 5 €, siis kust ülejäänud neli tulevad? Asi läheb huvitavaks.
Kui sa maksad €6,99 kuus, aga kuulad näiteks ainult ühe artisti lugu täpselt sada korda, maksad talle 0,005 x 100 = €0,5. Ehk siis artist, keda sa kuulasid saab kätte viiskümmend eurosenti. Aga mis saab sinu ülejäänud rahast? Kui sina kuulasid kuus ainult sada lauluja teine teenust kasutav “audiofiil” hüpoteetiliselt 3000 laulu, siis suure paja meetodiga otsustab tema, kuhu sinu järelejäänud raha läheb. Ka tema maksis kuus ainult 6,99 eurot, aga 0,005 x 3000 = 15 eurot. Kust siis ülejäänud 8eurot tuli? Inimeste taskust, kes kuulasid temast muusikat oluliselt vähem. Võib olla ka sinu taskust?Suure paja meetod hoolib ainult klikkide arvust ja tema tegi neid lihtsalt rohkem.
Tõmbab ligi petiseid
Selline loogiliselt mõeldes vigane turundusskeem tõmbab ligi ka palju petiseid. “Suure paja” meetodiga on petisel suhteliselt lihtne toota autoritasudega rohkem tulu, kui ta ise teenusesse sisse paneb. Selleks peab lihtsalt tegema võltsi artistikonto oma muusikaga ja kasutama programmi, mis genereerib klikke sellele väljamõeldud artistile. Kui iga klikk on väärt 0,007 eurot, siis on vaja ainult 1429 klikki, et oma raha tagasi teenida. Sealt edasi on tegemist juba puhta tuluga.
Spotifys peab näiteks lugukuulama ainult 31 sekundit, et teenus arvestaks artistile selle pealt autoritasu. Seega võib kuus potentsiaalselt genereerida 86400 kuulamist, mis teeb kokku rohkem kui 600 eurot. Apple Musicus vallandub autoritasu juba 20 sekundilise kuulamise järel, seega hüpoteetiliselt on võimalik kuus teha 129600 tasustatud kuulamist. See teeb imelised 900€ kuus!
Foorumites levib info teatud pettuste koha laialt ja teenusepakkujadüritavad selle vastu ka piire seada, kasutades selleks nii arvuteid kui ka inimesi. Siiski ei ole infoturbespetsialistid saadud pingutustega kaugeltki rahul. Klikkimispettuse suurust hinnatakse Google's, Facebookis ja Twitteris kokku 6 miljardi euro lähedale.See võib anda õrna ettekujutluse, mis kulisside taga tegelikult toimub. Õieti ei tea keegi rahaarvu, mis igakuiselt läbi pettuste artistidelt varastatakse. Ka teenuspakkujad ei ole nõus ütlema, kui palju võltskasutajaid või artistide plaate täpselt on siis eemaldatud.
Pole kellegi mure
Põhjus, miks teenuspakkujad ennast antud probleemist häirida ei lase on lihtne. Nemad on oma 30%juba kätte saanud ja petised tegelevad ainult artistidele mõeldud raha ümberjaotamise ja oma tasku pistmisega. Ehk siis kaotajaks on artistid ja kaotajaks oled sina, kui sa kuulad vähem kui umbes tuhat muusikapala kuus. Tegemist on surnud ringigaja kuulates pidevalt vähe muusikat, annad sa teisele kasutajale õiguse oma järele jäänud rahasummat kontrollida.
Hala kui palju, aga milline on lahendus?
Lahendus peituksartistidele makstava autoritasu targemas tellijapõhises jaotamises. Põhimõte selle jaotuse taga on lihtne: sinu makstud raha peaksid saama ainult needartistid, keda sa kuulad. Kui sa näiteks kuulad ekskluvsiivselt ainult ühte artisti, siis saab see artist kogu 5€, mis sinu summast autoritasudena välja makstakse.
Näitekskui sa kuulad 25% ajast ainult Jüri Pootsmanni, siis saab ta 5x 25% = 1,25 eurot.
Võrdleme seda “Suure Paja” meetodiga. Kui sa kuulad kuus keskmiselt 200 laulu (umbes 13 tundi striimimist), siis Jüri Pootsmanni mängimine 25% sellest ajast teeks 50 tema laulu. Kuna iga kuulamine toodab ainult 0,005 eurot ehk 0,5 eurosenti, siis saab Pootsmann selle eest ainult 50 * 0,005 = 25 eurosenti.
Aitab pettusest
Uue artistipõhise raha jaotamisemeetodiga oleks agapetistel väga raskeraha toota. Selle asemel et teha 6,99 eurost 500 eurot, jääb tema sisse makstud 6,99 eurost alles ainult 5 eurotja seda tehes raiskaks ta lihtsalt palju andmesidet. Kui klikkide arvu ei loeta, siis ei saa petis ka teiste raha ümber suunata, vaid saab "investeerida"ainult enda makstud summa, millest läheks juba niikuinii maha teenuse kasutamise tasu.
Samuti lubaks selline meetod kuulajal artisti, kellest ta hoolib, palju lihtsamalt toetada. Tellijapõhine jagamise meetod teeb iga fänni artisti jaoks väärtuslikumaks. Ütleme, et artistil on 3000 fänni, kes teda kuulab. Eesti neljakordse keskmise kuupalga, ehk umbkaudu 4320 euro saamiseks peaks iga fänn artistile kuus andma 1,33 eurot. Ehk kuulama neid 26,6% ajast, millal ta teenust kasutab.
Et bänd koguks sama summa praegust “Suure paja” meetodit kasutades, mille puhul loevad ainult klikid, peaksid nad kokku saama ligi 800 000 kuulamist (0,005 x 800000 = 4000 eurot). Sellist arvu on Eesti bändil või mistahesindie-artistilgiilmselgelt väga raske või peaaegu võimatu saavutada.
Mida me siis ootame?
Lõppude lõpukstakistab tellijapõhise jagamise meetodile üleminemist ainult muusikatööstuse hirm ja momentum, mis praegust meetodit kasutades juba sisse on saadud.
Muusikatööstus on juba pikemat aega majanduslikus mõttes vabalanguses olnud ja keegi ei soovi arutada autoritasude maksmise muutmist siis, kui asjad jälle paremaks lähevad.
Suured ettevõtted ei armasta muutusi. Asjade ümber planeerimine oleks väga kulukas ja võtaks kaua aega. Kellegi erahuvid tallutaks maha ja tõuseksid ettenägematud probleemid, mida peaks lahendama hakkama. Tegemist on justkui hirmunud kassiga, kes ei oska puu otsast alla tulla ja vajab selleks väikest tõuget.
Võid proovida järgmist nippi
Järgmine kord kui magama lähed, või lähed lihtsalt arvutist eemale, pane oma lemmikbänd sellelt mängima ja keera heli maha. Tehes seda, toodad sa tulu bändile, kellele sa tegelikult tahad oma raha suunata, aga siiani ei ole leidnud füüsiliselt aega, et seda teha. Kui selline liikumine koguks küllalt suure hulga järgijaid, peaksid suured plaadifirmad muretsema oma striimimiste väärtuse langemise pärast ja kaaluksid pikas perspektiivis tellijapõhist jagamisemeetodit. Kui seda ei juhtu, siis suunad vähemalt oma makstud raha sinna, kuhu sina ise seda soovid.
Muidugi ei tasuend üldse Spotifyst või Apple Musicust eemale hirmutada. Tegemist on väga mugavate teenustega, mis on toonud kasvuehk rahamuusikatööstusesse tagasi ja aitavadväikestel kollektiividel oma kuulajabaasi kiiresti kasvatada. Pigem on selle loo eesmärgiks juhtida tähelepanu probleemile hetkel kasutatavas süsteemis ja ka sind sellest teadlikuks teha.
Fotod: ekraanipildid
