Uudis

Omast kogemusest: kui mõtled mururoboti ostmisele, siis ära tee neid vigu

"Meie pere ja muud loomad" - mururobot tekitab koduloomades kahtlemata elevust, ent neid tuleb siiski hoida omavahel lahus.

Kevade hakul käis elukaaslasega tõsine diskussioon, kas suure maa-ala niitmiseks tuleks osta murutraktor või robot. Esimene variant on üsna lollikindel ja tulemus on garanteeritud.

Aga kel on viitsimist ja aega selle pisikese masinaga vurada iga nädal kuus kuni seitse tundi jutti? Anti küll naljatamisi head nõu, et traktorit peab eelkõige valima selle järgi, kas on olemas õllepudeli või veiniklaasi hoidik – niiviisi on lõbusam, aga ka see ei teinud asja atraktiivsemaks.

Kumb on mõttekam: traktor või robot?

Traktorile on vaja osta kütust, sugulaste ja tuttavate jutte kuuldes on pidevalt midagi katki ning vaja putitada. Lüües pikemas perspektiivis kõik kulud kokku, siis ei pruugi traktori soetamine olla sugugi soodsam.

Kuigi me ei ole rikkurid, siis aina enam kaldus kaalukauss usina mururoboti poolele, kellest ei jää maha ühtki pikka muruliblet ja õues olemine on justkui jalutuskäik Inglise aias.

Saime veel tuttavatelt julgustust, kel samasugune pirakas maalapp hooldada – 10 000 ruutmeetrit – et nemad vahetasid paar aastat tagasi traktori roboti vastu ja ei kahetse seda otsust praeguseni. “Oma aeg on ka midagi väärt,” saime viimaseks julgustavaks lükkeks.

Pärast seda läks kiireks otsimiseks, sest muru kasvas jõudsalt ja niitmishooaeg oli juba ukse ees. Täieliku võhikuna otsustasin saata erinevatele pakkujatele hinnapäringu. Infoga maalapi suurusest, asukohast ja ootustest, sest ma ei tea, milline just meile kõige paremini sobib ja milline see olema peab.

Küsi alati mitu hinnapakkumist

Saatsin kokku viis päringut ja olin selle otsuse üle ülimalt tänulik, sest pakkumisi tuli seinast seina. Alates 3000 eurost kuni 10 000 euroni. Muide, hind ja võimekus ei olnud omavahel kuidagi kooskõlas.

Kõige soodsam teenusepakkuja käis isegi kohal ja vaatas oma silmaga kõik üle – milline on maapind, kui palju kasvab puid-põõsaid, palju sügisel õunu maha potsatab (nendest sõidab niiduk muide üle).

Kõikvõimalikud faktorid võeti arvesse ja meile soovitati mururobotit Ambrogio Elite L350i, mille kogumaksumus koos paigaldamise ja piirdetraadiga oli veidi alla 4000 euro.

Hind sisaldas ka tasuta sügishooldust, mille käigus kontrollitakse üle kõik osad ja vahetatakse vajadusel välja lõiketera. Võrreldes teiste saadud pakkumistega oli Ambrogio kõige soodsam ja ühtlasi ka kõige võimekam robot – tema maksimaalne niitmisvõimekus on 7000 ruutmeetrit, kuid saab hakkama ka 10 000 ruutmeetrise alaga.

Ambrogio Elite L350i näeb välja justkui Ferrari.

Lase robot paigaldada varakult

Ent pärast ostu kinnitamist tegime suure vea, sest hakkasime venitama. Mehed tahtsid tulla paigaldama, aga meil oli tuhat muud tegemist.

Mõtlesime, et mis see siis on, küll robot paari päevaga kõik siledaks näksib. Tutkit! Käes oli juba maikuu keskpaik, kui robot õuele saabus ja siis ei olnud meil aimugi, mis supi olime ise kokku keeranud.

Esindaja ütles, et tulemust näeb kolme nädala pärast, aga tingimusel, et plats on kõigest täiesti puhas. Aga meie olime suurte kevadtalgutega tekitanud mitu hunnikut puuhalge ja oksi, mille likvideerimine oli aeganõudev.

Omad vitsad peksavad

Esimesed nädalad möödusid ja vaatasime ahastusega õue. Pikas murus olid mõned õnnetud maha sõidetud rajad ja Inglise aia asemel vaatas vastu pigem karjamaa mõõtu ala.

Enamik ajast möödus roboti päästmisele. Tegin arvuti taga tööd, läksin õue teda vabastama, istusin maha ja juba jälle oli ta hädas. Ta jäi kinni kõikidesse takitustesse, mis me ise tekitanud olime. Robot justkui meelega istus ka just selles aianurgas, kus kõik need hunnikud olid. Niiviisi seisis ta seetõttu enamus päevast kusagil jõude ja väärtuslikud tunnid kadusid.

Kui keegi käis külas, siis kommenteeriti, et te peate ikka traktori ostma. Jah, sest need paar tuhat eurot on ju kohe taskust võtta. Ehk haavale raputati soola, sest seda otsust hakkasime tasapisi kahetsema.

Isegi sellesse ei olnud enam usku, et kui need hunnikud saab eest ära, et siis äkki on näha loodetud tulemust. Aitasime teda tavalise niidukiga järgi ja olukord tundus täiesti lootusetu.

Väga harva – järsemata kallakute ja juhuste kokkusattumisel võib leida roboti ka põrnikana tagurpidi. Kui ise ei märka, siis tuleb telefoni sõnum, et robot on pikali. Pildil on näha ka kevadel õitsenud võililli, mis on niivõrd painduvad, et lõiketera sõidab neist üle. Kuid paari nädalaga saab ka neist jagu.

Elektrikulu on peaaegu olematu

Ent ootamatult hakkas asi toimima. Viimased oksad olid riisutud ja korraga hakkas Vasja – olime talle selleks ajaks pannud ka nime – välgukiirusel mööda maad vurama ja iga päevaga oli muru aina kenam.

Kohati hakkas isegi imelik, sest polnud kordagi vaja teda abistamas käia. Paigaldamisest oli möödunud selleks hetkeks veidi üle kuu. Vasja on praegu lausa nii usin, et paneb hääled sisse varahommikul ning meie magama minnes tiirutab ta endiselt ringi – töörežiimi saab reguleerida vastavalt maa-ala suurusele ja ilmale.

Päeva jooksul on tal ka paar boksipeatust aku laadimiseks. Muide, elektriarvel ei ole näha mingisugust muutust ehk elektrikulu laadimiseks on peaaegu olematu.

Vasja tööst lõikavad kasu ka meie pere kolm kana, kes nokivad värsket muru ja pinnale tulnud putukaid. Õnneks on nad piisavalt arglikud ja hüppavad eest ära, kui Vasja neid müksab.

Vähesed korrad, kui peab teda välja aitama, on tingitud mutimullahunnikust. Väiksemasse ei sõida Vasja end kinni, ent kõrgemaga tekib siiski raskusi.

Eriti vihmase ilma puhul, kui maapind pehmem. Kuid neid tekib tema tee ette vähe, sest mutile ei meeldi masina tekitatud müra, mis inimese kõrvale on vaevu märgatav.

Kes teisele auku kaevab …

Võiks arvata, et sellega olid õppetunnid uue pereliikmega omandatud, kuid nii see kahjuks ei olnud. Ees oli veel üks, mille eest pidi käima välja ka “kooliraha”, sest kui astud kaks korda ühe reha otsa, siis on sellel oma hind.

Ehk õppetund: ära kaeva auku läbi kaabli. Lugu sai alguse sellest, et sain ühe suure taime ja lõppes sellega, et ütlesin mururoboti brändi esindajale, et ma tõesti ei tea mis juhtus.

Vastu haigutas meeter korda meeter auk, aga imestus oli suur, kui robot ei näidanud hommikul elumärke. Vastuseks sain muidugi: “Mis juhtus, mis juhtus – kaabli kaevasite läbi. Ise veel imestate, kui endal selline auk maas.” Silmad olid häbi täis, aga võisin vanduda, et kaabel ei läinud kaevates katki.

Kiituseks peab ütlema, et mure lahenes kiiresti, sest kaabel sai parandatud juba samal õhtul ja aega läheb selleks mõned minutid.

Arvesta kaablit paigaldades varuga

Kuid sellega asi ei piirdunud, sest lugu läheb edasi algusega: “Siis sain teise suure taime …” Võisin jälle vanduda, et seal ei ole kaablit, aga võta sa näpust. Võttis ainult kaks labida hoopi, kui elukaaslane tabas kümnesse. Oi, kuidas ma vandusin, et ei istuta enam ühtegi taime, sest sel korral pidi tasuma paranduse eest ka 40 eurose arve.

Tegelikult on õppetund väga lihtne: ära lase paigaldada piirdetraati liiga maja või peenra lähedale, sest suure tõenäosusega tahad just sinna midagi lisada. Eriti kui tegemist on uue koduga ja aed on alles arendamisel.

Kõigist takistustest hoolimata oli jaanipäevaks muru niivõrd kena, et nüüd imestavad külalised, kuidas me küll viitsime muruniidukiga nii palju vaeva näha, et teil oleks ikka traktorit vaja …

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.