See artikkel on kolmas ja viimane osa seerias, mis uurib, kuidas me saame arvutitega eesti keeles rääkida.Loe siit lugu Eesti teadlaste tööst ja siit lugu,kuidas arvuti kõik Eesti raadio- ja telesaated läbi kuulab.

Doktor Äli Roose juhatab mind Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) radioloogiakeskuses oma töölaua juurde, mille peal on kolm monitori. Kahelt suuremalt vaatab arst radioloogiliste uuringute pilte, mida võib ühe protseduuri kohta olla tuhandeid, väiksemal monitoril on haigla infosüsteem, kuhu trükitakse uuringukirjeldus.

Dr Roose veendub, et ma patsiendi isikuandmeid ei näeks, paneb pähe mikrofoniga kõrvaklapid, võtab ühe uuringu pildid lahti ja asub seda kirjeldama.

Ma ei mõista suuremat osa radioloogia erialakeelest, kuid arvuti see-eest küll ja veel kuidas. Iga arsti lausutud sõna ilmub järjest arvutiekraanile.

Ligi viie minuti pärast on vastus valmis ja dr Roose loeb teksti üle. Iga IT-ga kokku puutunud insener teab, et kõik läheb üldjuhul valesti ja ebaõnnestub just siis, kui mingit programmi või leiutist tuleb võõrastele demonstreerida. Ent seekord mitte: “Kõik on õige, sada protsenti,” hüüatab dr Roose võidukalt, kui ei leia tekstist ühtegi viga.

Tarkvara vabastab arsti rutiinsest tööst

See pole mingi juhusliku jutu dikteerimine või mugavusteenus. Uuringuaruanne ehk see, mida radioloog pildilt välja loeb, ongi selle arsti kõige tähtsam töö. See aruanne peab rääkima kogu loo teistele arstidele, kes radioloogi arvamust ootavad ja pole treenitud ise näiteks röntgenpilti vaatama.

“Lääneriikides on juba ammu olnud tavaks, et arsti dikteeritud jutu kirjutab üles sekretär. Aga meil pole kahjuks kusagilt võtta selliste erialaoskustega inimesi,” räägib Andrus Paats. Tema on PERHi meditsiinitehnika direktor, kes on radioloogide kõnetuvastuse süsteemi loomise eestvedaja.

Kuna välismaal töötanud radioloogidel oli kõnetuvastuse kogemus olemas, hakkasid PERH ja Tartu ülikooli kliinikum koos juba kümme aastat tagasi otsima võimalusi arvutipõhise kõnetuvastuse kasutuselevõtmiseks.

Peaaegu jõuti Philipsi poolt loodud kommertslahenduseni soetuseni. “Saime 2007. aastal lõpuks hinnas kokkuleppele – 10 miljonit krooni – ja lootsime, et see investeering tasub end ära,” räägib Paats. Philipsi süsteem eesti keelt ei osanud ja Eesti haiglad oleks pidanud toona saatma oma kuludega mitu inimest Viini eesti keele tekstikorpust looma. "Sõitsimegi juba Helsingisse lepingut sõlmima, kui järsku selgus, et tegelikult oleksime pidanud iga aasta sellise summa välja käima,” ütleb ta. Plaan jäi muidugi katki, leping sõlmimata.Edasi otsiti võimalust idee teostamiseks Eesti ettevõtjatega, aga kõik otsad jooksid liiva.

Ideeidu hakkas teoks saama alles kolm aastat tagasi välja mõeldud projektiga. Appi võeti Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) küberneetika instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia laboratooriumi teadlased. Mullu kevadel valmiski esimene prototüüp.

Kõnetehnoloogia mõttes olid radioloogide plaanil head eeldused: arstideuuringukirjelduses on sõnavara väga spetsiifiline ehk üsna ennustatav.Kogu kõnetuvastuse tehnoloogia olemus põhinebki tõenäosusel. Tarkvara kuulab inimese kõnet ja püüab leida, milline kirjalik sõna kuuldud heliga kõige tõenäolisemalt klapib. Arstide erialakeel võib tavainimesele olla küll raske, kuid selles esinevate sõnade hulk on piiratum, tänu millele on tarkvaral suurem tõenäosus õige tekst kirja panna.

Üle poole miljoni teksti

Kõnetuvastuse tehnoloogia programmeerisid valmis TTÜ teadlased, aga nende töö oli ainult pool kogu projektist – Paats rõhutab oma kolleegide panust. “Sinna on läinud väga palju meie inimeste isiklikku aega, õhtutunde ja nädalavahetusi,” sõnab ta.

Kõigepealt valiti välja ja söödeti süsteemile sisse 100 000 kirjalikku uuringukirjeldust. Neist tuhat kirjeldust toimetati läbi, parandati vead alates kirjavahemärkidest kuni sõnadeni – teisisõnu tehti perfektseks.

Järgnes veel suurem töö: kirjutati eraldi lahti nende tuhande teksti hääldus. Sellest tekkis esimene prototüüp, kuhu statistikaks lisati veel 500 000 toimetamata uuringukirjeldust. “Kui kõnetuvastus praegu eksib, siis on see tingitud sellest, et oleme teda valesti õpetanud. Meil ei olnud ressurssi, et parandada vead kõikides õpetamiseks kasutatud uuringukirjeldustes,” selgitab Paats ettevõtmise mõõtkavasid.

Kui kirjalik mudel oli olemas, siis järgnes süsteemi treenimise faas, mille käigus dikteeriti tarkvara kasutades mitusada vastust. Aga seda ei saanud teha suvaline inimene paberilt maha lugedes, mis oleks andnud pauside ja rõhkudega arvutile vale eeskuju, vaid seda pidid radioloogid tegema päris elu situatsioonides pilte analüüsides.

Meeletu stress

“Esialgu oli tuvastustäpsus umbes 80 %. Võite ette kujutada, milline meeletu töö see oli: arst loeb pildi kirjelduse sisse ja viiendik tekstist on vale. Ta peab vea parandamiseks minema tagasi, otsima üles õiged pildid, loetlema uuesti üles näiteks anatoomilised struktuurid või tehtud mõõtmised rida-realt,” räägib Paats.

“See ei olnud mingi suvaline tekst, vaid tegu oli päris patsiendi päris uuringu meditsiinilise kirjeldusega, kuhu ei võinud pärast vigu sisse jääda. Meie inimestele oli see meeletult stressi tekitav, sest nad ei saanud aru, miks neid piinatakse,” vaatab Paats tagasi tehtule.Ent nüüd on tarkvara tasemel ja Paatsi hinnangul on see sama hea või isegi parem kui maailmas saadaolevad kommertslahendused.

Kuigi kõnetuvastuse tuumtehnoloogia töötab võimsalt, on asi takerdunud maistesse muredesse tarkvara juurutamisel."Võib tunduda, et mis see siis ära ei ole: panna klapid pähe, mikrofon arvutiga ühendada, helistriim ühes suunas saata ja võtta vastu tuvastatud tekst,” muigab Paats. Tegelikult koosneb kogu süsteem paljudest osadest, mille kõikide tehniliste nüansside paikasaamine võtab aega ja raha.

Kümnendik arstidest early adopterid

Näiteks töötab kõnetuvastus praegu kasutades Chrome’i veebilehitseja funktsionaalsust, mille üks versiooni uuendus lõi kõik plaanid jälle sassi – süsteemi toimimise taastamiseks tuli juurutada kõne edastamine HTTPS protokolli abil. Nüüd on vaja haigla IT osakonnal uuendada turvasertifikaate ja modifitseerida tarkvara, mistõttu hetkel ei ole võimalik kasutada kõnetuvastust integreerituna haigla infosüsteemiga.

Haigla infosüsteem on PERHi keskne tarkvara, kust arstid näevad näiteks haiguslugusid, aruandeid, analüüside tulemusi ja nii edasi. Kuna kõnetuvastust selle külge praegu liita ei saa, näeb tööprotsess välja nii:

• arst avab kõnetuvastuse tarkvara liidese
• dikteerib pildil nähtu radioloogilise uuringu vastusena
• tarkvara muundab kõne tekstiks
• arst kontrollib teksti vigade leidmiseks üle
• arst kopeerib teksti ühest aknast teise, haigla infosüsteemi

See on tüütu, mistõttu kasutavad PERHi ligi neljakümnest radioloogist kõnetuvastust praegu umbes kümnendik. “Eks see on nagu ühiskonnaski, et osa inimesi võtab uue tehnoloogia enne kasutusele. Ülejäänud 80% ütleb, et kui prototüüp saab lõplikult tööle, siis hakkavad ka nemad seda kasutama. Ja viimane kümme protsenti ütleb, et nemad ei tahagi seda proovida,” iseloomustab Paats tehnoloogiakasutust haiglas.

Et tehnoloogia early adopterite juurest põhimassini viia, peab haigla omade jõududega veel pingutama.Paats teeb meditsiini haigekassa-põhise rahastamise suunas teravat kriitikat, kui rääkida sellest, milliste jõupingutustega Eesti haiglad püüavad innovatsiooniga tegeleda. “Haigekassa kaudu mingite uuenduste rahastamine võib võtta kuni kolm aastat, alates taotluse ja tasuvusarvutuse esitamisest kuni eelarve koostamiseni ja teenuste hinnakirja parlamendis kinnitamiseni. Selle ajaga visatakse juba üks põlvkond arvuteid ära ja ostetakse uus,” viitab Paats sellele, kui aeglane bürokraatia on.

“Peame olema kannatlikud ja oma rada käima,” ütleb ta ja on kindel, et PERH saab tänavu kõnetehnoloogia prototüübi lõplikult haiglainfosüsteemi külge liidetud.

Oluline on, et Eesti kolleegid on juba jõupingutust märganud. Eesti on väike ja samasugust pingutust uue tehnoloogia kasutusele võtmiseks poleks mõtet kaks korda teha. Tartu ülikooli kliinikumi ülemarst dr Margus Ulstpole PERHi suunal kiitusega kitsi."Herakleslik vägitegu! Kui palju selleks vaba aega japuhkepäevi kulus, teavad vaid asjaosalised ise,” kirjutas Ulst kliinikumi ajalehe viimases numbris. Tallinna haigla ongi kõnetuvastuse tehnoloogiat juba Tartu kolleegidega proovimiseks jaganud.

See artikkel on kolmas ja viimane osa seerias, mis uurib, kuidas me saame arvutitega eesti keeles rääkida.Loe siit lugu Eesti teadlaste tööst ja siit lugu,kuidas arvuti kõik Eesti raadio- ja telesaated läbi kuulab.

Avafoto:Kjerstin Schroeder