Kas tehnoloogia õppimise ja õpetamise ainus eesmärk peaks tõesti olema vaid progejate tootmine või on see tuleviku seisukohalt kriitiline kogu ühiskonna jaoks?

President Kaljulaid kirjutas juba 2018. aastal vajadusest muuta meie lähenemist õpetamisse. “Meie lapsed peavad oskama elada maailmas, kus “elab ja toimetab” tehisintellekt”, kirjutas Kaljulaid, tuues ilmekaid näiteid nii oma laste kooliteest kui ka eesistumise ajast – sealseid seiku Euroopa ametnike ja ringivuravate robotitega mäletan ka omast käest. 

Kui täna on digipädevus juba üha enam prioritiseeritud, siis tehnoloogia või ka spetsiifiliselt informaatika aluste õpetamine samal viisil teiste alusainetega on elementaarne vajadus tulevikuühiskonna üles ehitamiseks. 

Tehnoloogiateadmised või digipädevus 

Digipädevuseks loetakse vastavalt lähenemisele kas lihtsalt interneti kasutamise oskust või siis meedia- või digitaalset kirjaoskust; Eesti elukestva õppe strateegia järgi on digipädevus “valmisolek kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas teadmusühiskonnas nii töökohal, õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes”.

Rõhk on seega just praktilistel oskustel – oskusel lugeda ja saata e-kirju, luua PowerPointi esitlust, külastada Geeniuse portaali. 

Küll aga ei kuulu selle alla tehnoloogiast arusaamine ja selle mõtestamine. Tehnoloogiaga toimuv oleks justkui mingi veider must maagia, millest saavad aru ainult tehnoloogid, ja teistel pole justkui mõtet üritadagi; tehnoloogia on “uus” ja “keeruline”.

Mind kummastas oma õpingute alguses, kui sügav lõhe valitseb näiteks ühiskonnateadlaste ja tehnoloogide vahel – kumbki pool pole väga varmas teisele selgitama, milleks tema valdkond hea on ja kuidas teist aidata võiks. 

Samas peab mul kodanikuna olema võimalus mõista ja mõtestada enda ümber toimuvat – vastasel juhul on minu võim enda elu üle valikuid langetada ainult näiline (umbes nagu nõusolek veebilehe kasutustingimustega).

Digipädevus on see, mis aitab mul oma kodanikutoimetusi füüsiliselt läbi viia, aga otsuste langetamiseks peab inimene juba täna ja tulevikus veel rohkem olema võimeline aru saama, mille üle ta üldse otsustab. 

Tulevik on täna 

Tulevikutehnoloogiad pole juba enam ammu tuleviku tehnoloogiad ja mida rohkem on kasutajaid, kes ei ole võimelised andmete, interneti või arvutite toimimise aluspõhimõtteid mõistma, seda väiksemaks jääb kodaniku mõju ühiskonnale.

Veel enam, väheneb ka reaalsete otsustajate ja poliitikakujundajate (ja nende kaudu demokraatlike protsesside) võim; oluliseks muutub üks tehnoloogiat jagav nõunik, kes ütleb, kas plaanitav arendus on hea või halb. Need otsused ei ole aga enam ammu tehnoloogilist, vaid pigem ühiskondlikku laadi.

Kas meil oleks organisatsioonide ja inimeste kõrvale vaja veel ühte juriidilise isiku formaati tehisintellekti tarbeks? Kas inimesesarnase roboti piinamine on kuritegu? Miks maksud ei võiks lihtsalt automaatselt pangakontolt maha minna? Kas mind võib minu loata pildistada? Kuidas mu telefon teab, millist mänguasja mulle soovitada? 

Kõik need küsimused on üldinimlikud ja õigus – ei, vabadus – nendel teemadel kaasa rääkida peab olema kõigil. Need vastused ei sõltu inimese oskusest Javat programmeerida või läbitud robootikakursuste arvust.

Küll aga on tõhusaks aruteluks vajalik mõista, mida need küsimused üldse tähendavad. Mis on inimesesarnane robot? Mida riik sinu kohta teab? Kuidas andmed liiguvad? Kuidas arvuti mõtleb? Kas arvuti mõtleb? Need ei peaks olema keerulised ja läbipaistmatud teemad, kättesaadavad vaid vähestele valitutele, kes on informaatika loengus valgustunud.

Tehisintellekt on nagu tänapäeva tempereeritud klaver – ma ei pea aru saama, mitme hertsi kaupa on iga keel paika timmitud, aga heliredelit laulda võiks ikka osata. 

Taimestikud ja andmestikud 

Selleks, et tekiks sügavam tehnoloogiline mõtestamine, on tehnoloogia alusõppega tarvis alustada juba väga varakult. Lastele õpetame me täna kodulugu ja loodusõpetust; õpetame, mis on loomastik ja taimestik, kuidas toimib veeringlus ja mida teeb klorofüll.

Panen ette selle kõrval õpetada, mis on andmestik, kuidas toimib andmeringlus ja mida teeb infobitt. Jah, digipädevus on oluline; aga tehnoloogia alusõppe eesmärk peab olema mõtestada maailma enda ümber. 

Andmestiku mõte pole minu originaallooming – astrofüüsik Caleb Scharf kirjutab “dataoomidest”, uutest inimloodud “keskkondadest”, mis bioomide kõrval võimust võtnud. Nendes samades dataoomides peavad hakkama saama tuleviku täiskasvanud, võib-olla rohkemgi, kui loomastiku keskel.

Seejuures ei pea nad mudilasest peale seiklema ekraanide ees ja sees; digitaalses metsas saab seigelda sama edukalt või edukamaltki täiesti analoogselt, võttes abiks nii liitreaalsuse kui ka lihtsalt põhitõdede õpetamise sarnaselt teiste alusainetega. 

Dr. Janika Leoste kirjutas eelmisel aastal Õpetajate Lehes tehnoloogiaga rikastatud õppest (TRÕ), mis kasutab ära tehnoloogia võimalusi teiste ainete õpetamisel (edukas on olnud näiteks robomatemaatika, milles õpilastel on kasutada õpirobot, kellega matemaatikatunnis katseid teha). Dr. Leoste artikkel toob välja ühe minu jaoks põhilise murekoha – kes toetab pidevalt muutuvas ja järjest nõudlikumas maailmas õpetajat ennast?

Tegelikult vajab ka praegune digipädevuse arendamine baasmehhanismidest ja -mõistetest arusaamist; seega on tehnoloogia aluste õpetamine võti ka kõikide siduspädevuste arendamiseks, kuna õpetajatele antakse sellega tõhusad tööriistad komplekssete teemade lastele selgitamiseks – aga ka iseendale mõtestamiseks. 

Tolmukad ja toimijad

Tehnoloogia olemuslikult pole ju “keeruline”, vähemalt mitte keerulisem kui kvantfüüsika, rakusisesed protsessid või Viini sümfooni struktuur. Ometi ei tõrgu me neid lastele lihtsal viisil selgitamast; ei kahtle, et väikesel inimesel on vaja teada, millistest osakestest meie maailm koosneb, mis toimub nende kehas, kuidas mõtestada muusikat.

Me õpetame, mitu tolmukat on lillhernel – mitte eesmärgil, et kõikidest lastest kasvaks eksperdid Lõuna-Euroopa ronitaimede soojätkamise teemal, vaid et neil tekiks arusaamine sellest, kuidas loodus töötab. Me õpetame muusikaajalugu, orkestri ülesehitust ja intervalle – mitte, kuna eeldame, et kõigist lastest saavad interpreedid, vaid selleks, et nad oskaks muusikat mõtestada ja hinnata. 

See on ilmselt kõige sarnasem paralleel tehnoloogiale – muusikaga puutuvad kokku peaaegu kõik, aga valdav enamik kasutaja, mitte looja või interpreedina. Muusika on aga ainult harva seotud meie ühiskondliku agentsuse või isikliku autonoomiaga – tehnoloogia see-eest igapäevaselt.

Digipädevuse osana on küll oluline rõhk andmekaitse teemadel, üldisel küberhügieenil ja internetis varitsevatel ohtudel, ent just tehnoloogia olemuse mõtestamine on see, mis aitab noorel inimesel kujundada enda agentsust tuleviku kodanikule vastavaks. Anname neile selle võimaluse, pakkudes tehnoloogia alusõpet juba alusharidusest peale.