Sonny Aswani: Eesti startupid võiks Aasiasse vaadata, aga Eesti ei tohiks piirilt korralikke inimesi tagasi saata

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Sonny Aswani ütleb, et Eestis jalad alla saanud idufirmadel oleks potentsiaali Aasias, kus on miljoneid noori tehnikateadlikke inimesi. Foto: Hans Lõugas

Singapuri ärimees Sonny Aswani on Eestiga seotud olnud aastakümneid. Tema pere-ettevõttel Tolaram on tegelikult ülemaailmne haare (neil on üks Aafrika suurim nuudlitootja, kes teeb koostööd Kellogg’siga), aga Eestis tuntakse teda ennekõike Kehra paberivabriku omaniku ja kinnisvaraarendajana. Viimasel ajal on ta astunud startup-ärisse ja räägib intervjuus Geeniusele, miks ta seda tegi.

Kui palju te nüüdsel ajal Eestis käite?

Ma olen nüüd juuni algusest Eestis, mul on peamiselt tegemist Kehra tselluloosi- ja paberivabrikuga, mida me laiendame. Õigupoolest plaanime järgnevatel aastatel investeerida sinna 30-35 miljonit eurot.

Lisaks on paar kinnisvarainvesteeringut, vana KGB hoonena tuntud luksusresidents Pagari tänaval, mis on täielikult restaureeritud ja valmis. Paar korterit on alles, aga need on välja renditud. Ja siis on kinnisvaraarendus Koplis, sest inimesed liiguvad uut kinnisvara ostes Kalamajast edasi Noblessneri ja sealt edasi Kopli poole. Me valmistame krunti ehitamiseks ette ja hangime ehituslube.

Te olete tuntud kui nii-öelda klassikalistes majandusharudes tegutsev ettevõtja. Kuidas te nüüd tehnoloogiaettevõtete juurde sattusite?

Tegelikult sattusin lihtsalt kokku paari tuttavaga, kes andsid mulle aimu sellest, mida tulevik toob. Nii ma otsustasin selle sektoriga rohkem tegeleda, panna rohkem aega tehnoloogiaettevõtetest aru saamisesse ja neisse investeerida.

On see teie jaoks suur hüpe?

Jah, kui vaadata tootmissektorit, siis saab oma edu mõõta üldjuhul nende näidikute järgi, mis seostuvad teiste sama sektori ettevõtetega, üldjuhul ka samas regioonis. Minu ettevõtted on tihti seotud ka kohalike ressurssidega: paberitehases võtame RMK puidumassi, lisame sellele 6-7 korda väärtust, sest valmistan nii tselluloosi kui ka paberit ning peagi ka paberist kandekotte. Seega väärtus tõuseb mitu korda enne eksportimist. Aga peab olema väga efektiivne ja jälgima tegevuskulusid. Sellisest ärist väljumine toimub ainult EBITDA korrutiste põhjal (ehk firma hinna määrab teenitav tulu – toim) ja üldjuhul siis, kui on mõni suurem konkurent, kes tahab sind ära osta või üle võtta. Ja alati on võimalus minna börsile.

Kinnisvara on jällegi teistsugune mäng. Arendaja leiab krundi, saab selle omanikuks, peab seda arendama ja kui ta teeb seda hästi, siis väljub edukalt arendusest. Või siis läheb edasi rendiärisse.

Tehnoloogiaäris on kõik teisiti. Ma investeerin firmadesse, mis iga kuu põletavad raha, neil on eelarvet tegutsemiseks ainult piiratud ajaks, välja arvatud juhul, kui nad osutuvad edukaks. See tähendab, et peab uskuma firma asutajatesse, peab uskuma võimalikku kasvu. Siin on vaja täiesti teistsugust lähenemist.

Aswani (vasakul) on laienenud “klassikalise majanduse” juurest IT-ärisse. Pildil Kehra paberivabriku lubjapõletusahju ja laastuliini avamine koos president Toomas Hendrik Ilvesega. Foto: Liis Treimann/PM/Scanpix

Startupid võivad tegutseda väga erinevates valdkondades, meditsiinist panganduseni. Teie olete valinud finantstehnoloogia ehk fintechi, miks?

Jah, see on minu jaoks olnud kõige lihtsam aru saada. Ja seal on ka kõige rohkem ruumi muudatusteks (disruption – H.L.). Pankade marginaalid on Eestis palju kõrgemad kui paljudes teistes riikides, neil on väga märkimisväärne sissetulek ehk seega, siin on ruumi startupidele oma äri leida.

Näiteks Investly puhul, kuhu investeerisin, nägin esmalt väga tugevat meeskonda. Neil olid ka tugevad mentorid. Lisaks oli turul vajadus nende teenuse järele ning pangad ei olnud valmis sinna jõudma, neil polnud oma krediidikomisjonidega aega selliseid väikeettevõtteid aidata.

Investly aga oskas seda teha väga kuluefektiivelt, kogu [arvete maksmise] tsükkel on palju kiirem.

Samas tegutsevad need finantstehnoloogia startupid valdkonnas, mis on ju üsna karmilt reguleeritud ja mitte ainult Eesti riigi poolt, vaid üle Euroopa. Kas see on takistus või hoopis mingi võimalus?

Ma näen seda hoopis võimalusena. Näiteks Singapuris (Aswani on seal Eesti aukonsul – toim) on see valdkond hoopis karmimalt reguleeritud ja tean ise ühte näidet, kus üks fintech ettevõte ootas vajalikku tegevusluba aasta otsa. Aasta on sellises äris väga pikk aeg, teised võtavad su mudeli üle.

Eestis liiguvad asjad täiesti teises tempos, Aasias see nii ei käi. Kõik, kes Eestis on fintechis jalad alla saanud, neil on parim võimalus liikuda edasi arenevatele turgudele.

Startupide suhtes on palju kahtlusi, mõned nii-öelda klassikalises äris tegutsejad ütlevad, et kogu investorite raha kasvatab mulli. Kust te leiate usalduse, et investeerida?

Mul on kaks head nõustajat, kes tunnevad hästi sektorit, tunnevad ettevõtteid ja nõrkusi ja tugevusi. Püüame sellega riske maandada ja leida ettevõtetele kõige parem väärtus. Mõned suured investorid, kes on juba ees, teevad investeerimise üldjuhul lihtsamaks. Aga mul on jah palju abi kahest nõustajast.

Kui heaks te hindate Eesti ettevõtjate oskusi ja võimalusi järgmistele turgudele minna? Eestisse ju nad pidama jääda ei saa.

Euroopas suudavad nad seda kindlasti kõige edukamalt teha, Eestit siin juba teatakse. Ameerikas on see keerulisem, kuigi selle turu suurus on väga oluline.

Aga kõige tähtsama väljakutsena ja võimalusena näen ma seda, et Eesti ettevõtjad läheksid Aasiasse. Tihti on ärivaldkonnad Aasia riikides praegu palju tugevamalt reguleeritud, aga trend lähitulevikus on sinnapoole, et piiranguid võetakse ühe vähemaks. Riikides nagu India, Vietnam, Filipiinid, Singapur ja Indoneesia on tohutu uus põlvkond inimesi, kes haaravad lennult kõike tehnoloogiaga seotut.

Mul oli paar inimest Singapurist külas Latitude’il ja nad said siinsetest ideedest kohe aru, “jah, see töötaks nii hästi!”. Üks läks tagasi Singapuri, üks Indoneesiasse ja üks on tegelikult veel Tallinnas, kes kohtub startupidega. Kui me teeksime esimese käigu mõnega neist, saaksime investeerimisel kindlasti hea eelise.

Võtame lihtsa toote Eestis nagu e-Kool. Sellist asja lihtsalt ei eksisteeri [Aasias]. Aga see on suurepärane toode. Teil on digiretsept, meil pole. Teil on mobiilne parkimine, juba 17-18 aastat, Singapuris hakkab selle testimine järgmisel kuul. See on tohutu lõhe. Paljudes valdkondades on Eesti palju arenenum kui Kagu-Aasia riigid ja see on suur võimalus.

Näiteks üks tegutseb Singapuris üks Eesti firma Smartly, mis pakub varahalduse teenust. Sisuliselt on firma taga kaks meest, kes arvavad, et Singapuris  on 70 000 varahalduse juhti liiga palju. Nende tegevusloa hankimine võttis ligi aasta, aga juulis läheb nende äri loodetavasti lõpuks käima.

Mais toimunud Latitude 59 konverents. Foto: Raigo Pajula

Mainisite Latitude’i, kas sellistest üritustest on kasu?

Need on äärmiselt kasulikud ja vajalikud, nii Latitude kui Slush (novembris Helsinkis toimuv mess – toim). Slush toimub nüüd ka Aasias, mullu oli see Singapuris, osa võttis üle tuhande inimese ja nüüd septembris toimub see jälle. Oleme veennud Taavi Rõivast tulema peaesinejaks, varem on teistel üritustel rääkinud Siim Sikkut ja Taavi Kotka.

Tänu sellistele asjadele teatakse Eestit palju rohkem. Paar nädalat tagasi tõi Singapuri peaminister mitu korda e-riigi ja digitaalse ID kohta näiteks Eesti. See oli kõigis ajalehtedes ja televisioonis. Kui ma nüüd räägin Singapuris, et lähen Eestisse, siis kõik teavad, samas kui kolm aastat tagasi küsiti “E-e-e-sti… mis see on?”. Kui sellise kaliibriga esinejad käivad rääkimas, siis see aitab palju. Samuti on kasu EASi esindusest Singapuris.

Kuidas e-residentsus seal peale läheb?

Päris hästi, sest Singapuris on käidud e-residentsuse taotlejatele kaarte kätte andmas iga kavrtal. Mina aukonsulina ega ka EAS seda teha ei saa, selleks peab Pekingi saatkonnast inimene kohale tulema. Iga kord antakse neid kaarte üha rohkem kätte. Ja need, kes neid kaarte nüüd kasutavad, on nagu “saadikud”, kes sellest teistele edasi räägivad.

Kas e-residentsus on lihtsalt uudne ja põnev asi või nähakse sellel ka praktilist kasu?

Singapuris võib olla vajadus kaardi järele väiksem, aga kui tuled riigist nagu Indoneesia või India, kus bürokraatia on väga tihe ja kaootilisem, siis on neil palju mugavam suunata oma Euroopas ajatav äri e-residendina läbi Eesti firma. Mõnedes neis riikides on isegi piirangud välisvaluuta vastuvõtmiseks, siis on jällegi kasu Eesti registreeritud firmast. On mugav maksed ja arved teha läbi Eesti firma.

Samas peab Eesti olema avatud ning mitte saatma piirilt tagasi korralikke inimesi, nagu juhtus ühe India perekonnaga mõni nädala tagasi (Aswani viitab Vishal Sahu juhtumile, mida kajastas EPL – H.L.). Üks pereliige on Investly kaasasutaja ning endine tehnoloogiajuht, kuid vaatamata kõigi kohustuslike dokumentide olemasolule ei peetud neid riiki sisenemiseks kõlbulikeks.

Tulen korraks veel ringiga Eesti startupide juurde tagasi. Öeldakse, et igast kümnest jääb vaid üks ellu. Te investeeriste Skillificusse, mis pani oma äri kinni. Mis te nende loost arvate?

Kui me neisse investeerisime, siis tundus juhtkond väga selge oma eesmärkides, idee oli suhteliselt uuenduslik ja meeskond oli pühendunud. Mõni asi ei läinud siiski õnneks.

Mis mulle aga väga meeldis, oli see, kuidas nad seejuures aktsionäridega suhtlesid. Kui lõpuks äri kokku pandi, selgitas isegi ettevõtte juht võimalusi, kuidas see siiski võiks jätkuda.

Mul pole ühtegi teist sellist ettevõtet, kus oleks nii suheldud. Mul on nende vastu respekt, väga eeskujulik. Kavatused olid head, töö oli hea, kiidan neid.

Eestis ei räägita ju eriti läbikukkumistest. Skillificu näidet võiks siis teised järgida?

Esiteks, eesmärk on mitte läbi kukkuda, aga kui see juhtub, siis jah, suhtlema peaks. Läbikukkumisi tuleb elus alati ette, tuleb isiklikus elus, tuleb äris. Isiklikest asjadest ei pea rääkima, äris peaks, eriti siis, kui sa võtad selleks teiste inimeste raha. Kui oled oma kapitaliga seda teinud, siis küll. Sa võiksid sellest rääkida, et oma kogemust jagada, aga ei pea. Teiste raha võttes aga peaks.

On üks asi, mida ma tahan rohkem näha startupides, kuhu ma olen investeerinud – see on partnerite ja aktsionäridega suhtlemine.

Mõned neist teevad seda väga hästi. Timbeter teeb seda väga hästi, nad hoiavad meid ettevõtte arenguga kursis. Mul on ettevõte nimega Shuut, kes teeb seda väga hästi. Monese teeb seda väga hästi. Olen investeerinud LeapINi, nad hoiavad meid väga hästi kursis. Investly, Nevercode ja Karma Ventures hoiavad meid kursis. EstateGuru samuti, samuti ka Guardtime.

Aga siis on ka mõned, kes ei hoia meid hästi kursis ja ei suhtle üldse. Mõned pole üldse kommunikeerinud pärast investeeringu saamist. Need on halvad eeskujud.

Ma ei ütle nende nimesid välja, aga kes teie artiklit loevad, nad teavad küll, kellest räägin.

Selge pilt. Kas teie investeeringute ritta võib midagi veel lisanduda?

Jaa, on veel paar firmat, mis ei tegele fintechiga. Kaalungi praegu kolme investeeringut. Kavatsen ka investeerida ökofarmidesse Eestis.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.