Päris hästi, sest Singapuris on käidud e-residentsuse taotlejatele kaarte kätte andmas iga kavrtal. Mina aukonsulina ega ka EAS seda teha ei saa, selleks peab Pekingi saatkonnast inimene kohale tulema. Iga kord antakse neid kaarte üha rohkem kätte. Ja need, kes neid kaarte nüüd kasutavad, on nagu “saadikud”, kes sellest teistele edasi räägivad.
Kas e-residentsus on lihtsalt uudne ja põnev asi või nähakse sellel ka praktilist kasu?
Singapuris võib olla vajadus kaardi järele väiksem, aga kui tuled riigist nagu Indoneesia või India, kus bürokraatia on väga tihe ja kaootilisem, siis on neil palju mugavam suunata oma Euroopas ajatav äri e-residendina läbi Eesti firma. Mõnedes neis riikides on isegi piirangud välisvaluuta vastuvõtmiseks, siis on jällegi kasu Eesti registreeritud firmast. On mugav maksed ja arved teha läbi Eesti firma.
Samas peab Eesti olema avatud ning mitte saatma piirilt tagasi korralikke inimesi, nagu juhtus ühe India perekonnaga mõni nädala tagasi (Aswani viitab Vishal Sahu juhtumile, mida kajastas EPL – H.L.). Üks pereliige on Investly kaasasutaja ning endine tehnoloogiajuht, kuid vaatamata kõigi kohustuslike dokumentide olemasolule ei peetud neid riiki sisenemiseks kõlbulikeks.
Tulen korraks veel ringiga Eesti startupide juurde tagasi. Öeldakse, et igast kümnest jääb vaid üks ellu. Te investeeriste Skillificusse, mis pani oma äri kinni. Mis te nende loost arvate?
Kui me neisse investeerisime, siis tundus juhtkond väga selge oma eesmärkides, idee oli suhteliselt uuenduslik ja meeskond oli pühendunud. Mõni asi ei läinud siiski õnneks.
Mis mulle aga väga meeldis, oli see, kuidas nad seejuures aktsionäridega suhtlesid. Kui lõpuks äri kokku pandi, selgitas isegi ettevõtte juht võimalusi, kuidas see siiski võiks jätkuda.
Mul pole ühtegi teist sellist ettevõtet, kus oleks nii suheldud. Mul on nende vastu respekt, väga eeskujulik. Kavatused olid head, töö oli hea, kiidan neid.
Eestis ei räägita ju eriti läbikukkumistest. Skillificu näidet võiks siis teised järgida?
Esiteks, eesmärk on mitte läbi kukkuda, aga kui see juhtub, siis jah, suhtlema peaks. Läbikukkumisi tuleb elus alati ette, tuleb isiklikus elus, tuleb äris. Isiklikest asjadest ei pea rääkima, äris peaks, eriti siis, kui sa võtad selleks teiste inimeste raha. Kui oled oma kapitaliga seda teinud, siis küll. Sa võiksid sellest rääkida, et oma kogemust jagada, aga ei pea. Teiste raha võttes aga peaks.
On üks asi, mida ma tahan rohkem näha startupides, kuhu ma olen investeerinud – see on partnerite ja aktsionäridega suhtlemine.
Mõned neist teevad seda väga hästi. Timbeter teeb seda väga hästi, nad hoiavad meid ettevõtte arenguga kursis. Mul on ettevõte nimega Shuut, kes teeb seda väga hästi. Monese teeb seda väga hästi. Olen investeerinud LeapINi, nad hoiavad meid väga hästi kursis. Investly, Nevercode ja Karma Ventures hoiavad meid kursis. EstateGuru samuti, samuti ka Guardtime.
Aga siis on ka mõned, kes ei hoia meid hästi kursis ja ei suhtle üldse. Mõned pole üldse kommunikeerinud pärast investeeringu saamist. Need on halvad eeskujud.
Ma ei ütle nende nimesid välja, aga kes teie artiklit loevad, nad teavad küll, kellest räägin.
Selge pilt. Kas teie investeeringute ritta võib midagi veel lisanduda?
Jaa, on veel paar firmat, mis ei tegele fintechiga. Kaalungi praegu kolme investeeringut. Kavatsen ka investeerida ökofarmidesse Eestis.
Märksõnad:
estateguru,
Guardtime,
Horizon,
idufirma,
idufirmad,
intervjuu,
investeering,
investor,
karma ventures,
leapin,
monese,
Nevercode,
Shuut,
Smartly,
startup,
timbeter,
Tolaram