Pinge hoidmise eesmärgil alustame sarja madalama käiguga. Tutvustame alustuseks teistsugust, võib ka öelda, et kultuursemat filmielamust pakkuvat Artist ja nüüdseks ka ainukest ühe-ekraani kino Sõprust.
Retrohõngulise filmielamuse all peame silmas filmilindilt näitamise võimalust, mis on mõlemas kinos digiprojektsiooni kõrval säilinud. Ehkki filmilindilt näitamise võimalus on olemas ka Coca Cola Plazas, on seal selliste filmide osakaal väga väike.
Võimalik ka 3D
Solarise keskusega koos avatud Kino Artis teguseb 2009. a ja pakub omanäolist filmivalikut mugavates ja moodsates tingimustes. 181- ja 72-kohalises kinosaalides linastatakse peamiselt Euroopa filme, aga ka alternatiivseid teoseid mujalt maailmast.
“Selliseid seansse on küll suhteliselt harva, sest domineerib tõesti digiprojektsioon. Kuid vana tehnika on meil töökorras ja kui see võimalus vähegi avaneb näidata filme filmikoopialt, siis teeme seda rõõmuga,” rääkis Liina Murd Artisest. Tavaliselt on filmikoopial n-ö arhiivifilmid ja filmiklassika, nii Eesti kui ka maailmakino.Erinevalt Sõprusest on Artises olemas ka selline digiprojektsioon, millega on võimalik vaadata 3D filme.
Aastast 1955
Legendaarne kino Sõprus rõõmustab filmisõpru juba 1955. aastast ja peale uuenduskuuri kino ruumides 2010, millega kaasnes ka digiprojektori lisamine, on kino külastajale avatud igapäevaselt. Sõpruse kinos on 210 istekohta, 35 mm lintkaamera ja digiprojektsioon. Väärib mainimist, et Sõpruse mitmekesise filmivaliku eest hoolitsev MTÜ Must Käsi annab välja ka Eesti ainukest filmiväljaannet "La Strada", mis pakub igale filmihuvilisele põnevat lugemist, klassikast tänapäevani.
Sõpruse kino kommenteeris filmilindi jätkusuutlikust järgmiselt: “Usume, et muutuv kinomaastik ei olegi nii suureks mureks, vaid pigem fakt, et 35 mm formaate ei taheta väga välja anda ning stuudiod on hetkel asunud vanemaid filme digitaliseerima.” Sõpruses näidatakse aastas lindilt umbes 16–17 filmi. Enamus neist jõudis kinolinale mõne retrospektiivi või autorikino või dokiõhtu raames.
Mis on see, mida teistel pole?
Tehnika viimast sõna nendest kinodest ei leia, aga see on tegelikult väga hea. Filmid, mida seal näidatakse, ei keskendugi hollywoodilikule vaatemängulisusele. Just kobarkinodest erinev filmivalik on põhjus, miks mina järjekindlalt igal aastal vähemalt paar korda eelmainitud kinodesse jõuan. Seda tihti, aga mitte alati, PÖFFi ajal. Veiko Õunpuu Roukli sai ära vaadatud Sõpruses ja toreda üllatusena tulid ka filmis osalenud näitlejad seansi lõppedes filmi kommenteerima.
Just erinevate toredate filmifestivalidega “väljaspool kasti” mõtlemine, näiteks Ameerika kultusfilmide festival "Freedom Fries", on põhjus, miks need kinod nii lahedad on.
Samuti on ütlemata mõnus võtta Jaan Ruusi kinokohvikust enne filmi algust tass kohvi ja nautida seda otse kinosaalis. Kinokogemus missugune!Jaan Ruusi nime sai Sõpruse kinobaar endale 22. aprillil 2010, kui uuenenud kino Sõprus taasavas oma uksed filmisõpradele. Kummarduseks auväärsele kriitikule kandis baar sel pidulikul õhtul Jaan Ruusi nime. Järgmisel päeval ütles härra Ruus: "Kui juba panite, siis las jääb." Jäigi.
Marlene Dietrichi sigaretisuits
Sarja esimese osa lõpetuseks sobib hästi Andres Maimiku lõik Aprilliteesidest Sõpruse kino taasavamise puhul 22.04.2010.
“…Kino pole argipäeva lõpetus, kino olgu elust suurem sündmus. Liiga palju on meie ümber väikeseid ekraane, liiga palju lukuaugust piidlemist, liiga palju Youtube'i ja downloadi. Me tahame jälle tunda hõbeda maitset tselluloidil, tunda magusat erutust, kui saalis on tuled kustunud ja projektor juba suriseb, ent algustiitrid pole veel alanud. Kinosõber tahab istuda esimeses reas ja ahmida sisse sigaretisuitsu, mis väljub Marlene Dietrichi paokil suust või Humprey Bogarti hammaste vahelt. Suurel ekraanil on kõik üleelusuurune – tunded, roimad, naer, melanhoolia. Kui kino raputab paigast kasvõi ühe südame, siis järelikult on teda vaja. /…/ Kino on kirg. Kino on vajadus. Kino on Sõprus…“
Avafoto: Kino Sõpruse fassaad (Tanel Meos/Geenius.ee)
