Pakosta sõnul vaadati nüüd üle kinnistusraamatuga seonduv, et näiteks inimese elukoht ei oleks enam midagi sellist, mida iga uudishimulik netikasutaja saaks lihtsa vaevaga välja otsida.

Vajadus tulenes tema sõnul ka sellest, et nii mõnegi prokuröri, kohtuniku või trahvi teinud ametniku kodune aadress oli nime järgi üles otsitud ja käidud neid ja nende lähedasi kodus täiesti lubamatult häirimas.

Muudatuste eesmärk on parandada isikuandmete ja eraelu kaitset. Nii ei saa tavakasutaja tulevikus enam füüsilise isiku nime ja isikukoodi järgi kinnistusraamatus päringut teha. Kinnistusraamat jääb siiski avalikuks ja andmeid on võimalik kätte saada näiteks aadressi, katastritunnuse või registriosa numbri järgi otsides.

,,Nii saab huviline leida omaniku kasvõi ajaloolisele majale, millel on erakordselt ilusad aknad, ja küsida, et kes on see tubli meistrimees, kes need tegi, et endalegi sama meistri tööd soetada,’’ lisas Pakosta. 

Seadus näeb ette erandi ajakirjanikele, avalikule sektorile ja teistele, kes vajavad kinnistusraamatu andmeid avalik-õiguslike ülesannete või kohustuste täitmiseks. Nemad saavad otsingu kasutamist jätkata vanaviisi, kasutades selleks inimese nime ja isikukoodi.

Pakosta nõustus ettekannet tehes ka opositsioonist tulnud ettepanekuga, et registriandmete vaatamise tasu võiks tõusta ning lubas esitada õiguskomisjonile vastava muudatusettepaneku.