Kumba aidata? Eliiti, kes loob rahvusvahelisi ja kõrgepalgalisi töökohti, kus inimesed teenivad iga kuu kahe- või kolmekordset Eesti keskmist palka või lihtsaid inimesi, kes teenivad alla keskmise palga ning on hädas. Neid, kes on nõrgemad, kuid ühiskonna toimimiseks vähemalt sama olulised ja sama väärtuslikud, kui kõrgepalgalised.

Sellise valiku ees ei tahaks keegi seista, sest kes julgeb öelda, kumba valikut täna ja praegu tehes saame tagantjärgi öelda, et see oli õigem ja kasulikum? Küll aga peab valitsus ebameeldivaid otsuseid tegema. 

Kõrvalt on lihte öelda, et anname kala asemel õnge. Kuid selles kriisis, mis pani maailma päeva pealt seisma, jääb see ütlus kõmisema olles seest õõnes, sest õnged on murtud või lootusetult puntras.

Tugevam aitab nõrgemat

Vähemalt sõnades paljud nõustuvad, et inimlik on see, kui tugevam aitab nõrgemat, mitte vastupidi. Just inimlik. Nii oleme üheskoos karantiinis just nõrgemate kaitseks, sest tugevamad jäävad ka viirust põdedes ellu.

On vaid loogiline, kui ühiskond asub ka majanduslikult kaitsma nõrgemaid, mitte tugevaid. Rikkaks saamise asemel toetama vaesuslõksust pääsemist. Et kriis üle elada.

Nii on Töötukassa kaudu praeguseks saanud abi ligi 4000 ettevõtte üle 22 000 töötaja summas üle 19 miljoni euro. Need on töökohad, millest suur osa oleks praeguseks kadunud. Tõsi, on loomulik, et ettevõtted sünnivad ja surevad. Vanade varemetele kerkivad uuemad ja uhkemad.

Samamoodi tekivad ja kaovad töökohad. Kuid selles kriisis on abi toel võimalik eelkõige inimestel aega toibuda ja šokist välja tulla.

Muuseas, me kõik toetume praegu nende õlgadele, kes abi ei küsi. Kes saavad ise hakkama. Nad ei paista silma, aga väärivad tunnustust.

Loe ka: “Harry Tuul: võtke vabadus ja andke rohkem riiki”