Kuue riigi esitatud dokumendis osutatakse, et automaatne sisutuvastus blokeeriks ka materjali, mille suhtes kehtivad autoriõiguse erandid ning viidatakse Euroopa Kohtu otsustele, mille kohaselt tuvastustehnoloogia rakendamine rikub põhiõigusi isikuandmete kaitsele, informatsioonile, eneseväljendusele ning õigust äriga tegelda.

Suve jooksul on mitu Euroopa parlamendi komisjoni juba jõudnud oma seisukohti neis ja teistes reformipaketti puudutavates küsimustes formuleerida, mistõttu väärib imestust, kuidas eesistujariik on suutnud kompromisside pähe välja pakkuda nii kidura valiku lahendusvariante. Kohati kaldub dokument seni Euroopa tasandil kestnud dispuudi üht poolt täielikult ignoreerima ning mõnes kohas jääb lausa mulje, et autorid püüavad nimme jätta halvast valikust mõistliku mulje, konstrueerides selle kõrvale veel halvema.

Eesti “kompromissdokumendis” tõstetakse esile kaks kõige teravamat vastuseisu põhjustanud ettepanekut Euroopa Komisjoni mullu sügisel avalikustatud reformipaketist: artikkel 11, mis kehtestaks uudisekirjastajate täiendava autoriõiguse ehk nn lingimaksu, ja artikkel 13, mis kohustaks internetiteenuste pakkujaid juurutama autoriõiguste kaitseks kõikehõlmavaid sisutuvastusfiltreid.

Artikkel 11 puhul pakub Eesti kaks alternatiivi. Esimene neist jätaks lingimaksu alles ja kärbiks selle tiibu üksnes sedavõrd, et originaalsusnõude täitmiseks liiga lühikesed tekstijupid maksu alla ei käiks, laiendades samas mõjuala digitaalselt meedialt ka paberile ning tuues hüperlingid, mida algne ettepanek ei maininud, otseselt seaduse sõnastusse. Teine järgiks Euroopa Parlamendi õiguskomisjonis reformiteemat juhtinud, kuid praeguseks parlamendist lahkunud Therese Comodini veendumust, et spetsiaalset lingimaksu pole vaja, ning uudisekirjastajate jaoks muudetaks lihtsamaks oma õigusi rikkumiste korral kaitsta.

Selle teema puhul peegeldab dokument tõesti polariseerumist, mis lingimaksu suhtes Euroopas valitseb. Paraku tuleb nentida, et Eesti pakutav sõnastus on esimese variandi puhul kahjulikumgi kui Euroopa Komisjoni algne ettepanek, mille suhtes autoriõiguse eksperdid pole kriitikat säästnud.

Vikipeedias praegu internetilinkide eelvaatesüsteeme üldiselt kasutusel pole, ehkki võimalusi selleks on katsetatud. Uute reeglite korral ei saaks eelvaadetega saidiväliseid linke tulevikuski mingil juhul kasutada, ka mitte kasutajatele vabal valikul pakutava modifikatsioonina. Suurem mõju Vikipeediale tuleneb aga üldise infoliikumise halvenemisest lingimaksu tulemusel, kuna see aeglustab infovooge ja piirab viidete kasutamist eelvaadet kasutavatel platvormidel ja ja rakendustes (näiteks brauserilisades).

Artikkel 13 puhul on asi palju halvem. Ka selles küsimuses paneb Eesti kui eesistujariik lauale kaks lahendusvarianti ning tuleb nentida, et üks on hullem kui teine, erinevus on üksnes kafkalikkuse määras. Väljapakutud sõnastusi on muuhulgas Kluweri mainekas intellektuaalomandi blogis kritiseerinud Martin Husovec, kelle sõnul Eesti lahendused mitte ei looks, vaid hoopis killustaks nn digitaalset ühisturgu.

Niisiis eeldavad mõlemad Eesti ettepanekud teenusepakkujatelt sisufiltrite kasutuselevõttu vaatamata sellele, et see on vastuolus mitte üksnes e-kaubanduse direktiiviga, mis keelab platvormidele kasutajasisu eest vastutuse paneku ja kasutajasisu lausmonitoorimise, vaid — ja seda on kinnitanud Euroopa Kohus — ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. Kuivõrd Europarlamendi siseturu ja tarbijakaitse komisjon on oma ettepanekutes soovitanud sisufiltrid direktiivist välja jätta (vt parandusettepanekuid artikkel 13 juurde), on arusaamatu, miks Eesti oma neutraalse vahendaja positsioonis pole seda võimalust üldse arutamiseks isegi mitte välja pakkunud ning toetab täie jõuga interneti massilist tsenseerimist tehniliselt ebarealistlike vahenditega.

On muidugi võimalik, et ettepaneku kirja pannud ametnikud pole sisutuvastustehnoloogiate tänapäevase seisuga kursis, ent pole usutav, et neile polnuks kättesaadavad Euroopa kohtu lahendid ja ka Eesti õiguskantsleri arvamus selles küsimuses.

Nagu Evan Engstrom ja Nick Feamster tänavu märtsis avaldatud empiirilises uuringus välja toovad, pole Euroopa Komisjoni reformipaketi koostajad ega sisufiltrite pooldajad mujal maailmas mõistnud sisufiltrite tehnoloogilisi piiranguid ega nende kohustuslikuks muutmise majanduslikke kulusid ning kultuurilisi ja ühiskondlikke tagajärgi. Ükski neist tehnoloogiatest pole suuteline muuks kui audio- ja audiovisuaalfailide tuvastamiseks, sedagi mitte laitmatu täpsusega. Tehnoloogia pole kuidagi võimeline tuvastatud sisu kasutamise õiguspärasust hindama, arvestades autoriõiguse eranditega eri riikides. Tehnoloogia maksumus ei võimalda idufirmadel võtta kasutusele sedagi, mis praegu võimalik, lausfiltreerimist saavad endale lubada vaid juba edukad suurfirmad. Uuringu autorite hinnangul on vähe tõenäoline, et seda laadi filtreerimise kohustuslikuks muutmine autoriõiguse rikkumisi reaalselt kahandaks.

Mõttetule monitooringusüsteemile peaks nii hakkama raha kulutama ka Wikimedia Foundation, sest ka Vikipeedia on platvorm, mille sisu on üles laadinud kasutajad. Ja vaatamata sellele, et Vikipeedia kasutajad üldiselt on autoriõigustest teadlikud ning teevad oma parima, et miski Vikipeedias autoriõigust ei rikuks, ükski automaatsüsteem aga ei suuda kõigi võimalike õigustega arvestada.

Sisu avaldamise järel põhjendatud protestide alusel mahavõtmise mehhanismid on kõigis olulisemates platvormides juba pikemat aega kasutusel ning selle vastu ei vaidle keegi. Autoriõigus on piisavalt keeruline, et selle alusel lubatavust ei suuda isegi inimesed järjekindlalt ennustada, ammugi siis robotjurist. Õiguskindlus sageli lihtsalt puudub. Tehnoloogia ei hakka kahtlema ega kaaluma, millises kontekstis on mingit materjali lubatud kasutada, vaid lihtsalt blokeerib. Sisuliselt tekitab see piirangu nii platvormide äritegevusele kui ka sõnavabadusele.

See viimane peaks meid eriti valvsaks tegema. Isegi kui sisufiltreerimise tehnoloogia oma tööga hakkama saaks, on ettepanek seda massiliselt rakendama hakata hoop euroopalike väärtuste pihta, nagu teiste seas hoiatab ka ühendriikide Electronic Frontier Foundation (vt siit ja siit).

Kui ettepaneku tegijad otsustavad põhiõiguste harta ideed hüljata, kerkib küsimus, kas Euroopa ja Hiina või Valgevene vahel ongi enam mingit põhimõttelist erinevust. Lõppude lõpuks pole vahet, kas inimõiguste kallale läheb riigi- või rahavõim — see viimane on suuresti määranud praeguse autoriõiguse reformi käiku. Lingimaks on ju Saksa ajakirjanduskontsernide (vt siit ja siit), sisufiltreerimine muusikatööstuse ja andmete autoriõigus autotööstuse tellimus, kes kõik huvituvad enda ärimudelite säilitamisest rohkem kui tarbijate õigustest. Nagu üllatava otsekohesusega nentis justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler Kai Härmand:

Teadupärast on Euroopa Liidus nii, et kui Saksamaa või Prantsusmaa kanna maha paneb ja ütleb, et siin on meie punane joon, siis väga palju teistmoodi ei lähe.

Niisiis on arukas tugevamale takka kiita, olgu see nõrgemale endale või kahjulik. Siiski on masendav, et Eesti esindajad, kel on olnud võimalust nõukogude võimu seestpoolt näha, on sedavõrd lühikese mälu ja ahtakese ajalootajuga.

Samas ignoreerib Eesti oma ettepanekuis teisi probleeme, mis direktiivi aruteludes on esile kerkinud. Andmekaeve piirangud ja andmete autoriõiguse kehtestamine oleksid valuliste tagajärgedega mitte üksnes meie teadusele. Avalikult kättesaadavate andmete vabakasutusel põhinevad paljude idufirmade algatused, räigete piirangute korral aga aeglustub kogu IT-sektori areng, mille taustal Eesti poliitikud välismaal poseerida armastavad.

Vikipedistide tööd mõjutaks andmekaeve piiramine väga tugevalt: teksti- ja andmekaevet kasutatakse ulatuslikult nii käsitsi ka üha enam automatiseeritult, eriti Wikidatasse suurte andmemahtude toomisel ja regulaarsel uuendamisel. Andmete autoriõigus aga peataks niisuguse tegevuse täielikult. Siiani pole keegi isegi tõsiselt kaardistanud, milline oleks andmetele autoriõiguse kehtestamise reaalne mõju vikiprojektidele — seda enam, et see sõltuks oluliselt reeglite täpsest sõnastusest igas riigis, senised ettepanekud Euroopa Liidus on aga olnud üpris ähmased ja selgusetud (näiteks ei ole selge, kuivõrd puudutaks uus õigus metaandmeid või pildiandmebaase nagu Wikimedia Commons ja selle oluline allikas Flickr). Võib ainult kindel olla, et uue õiguse mõju vikiprojektides ulatuks märksa kaugemale kui tavalugeja eeldaks.

Eesistumine andis poliitikutele võimaluse need teemad endale selgeks teha ning ükskord ometi esindada nii Eesti kui ka Euroopa kui terviku huve. Ameerika korporatsioonide domineerimist üksnes populistlike maksualgatustega pärssida ei saa, eriti mitte siis, kui poliitikud suurfirmadega kiirelt kompromissile lähevad ja reaalselt kannatavad üksnes Euroopa enda ettevõtted, nagu juhtus lingimaksu tulemusel Hispaanias ja Saksamaal. Monopolide kõigutamiseks tuleb luua kasvupind konkurentide tekkeks — ja juriidilised meetmed, mis muudavad igasuguse IT-arenduse kalliks ja aeglaseks, sundides eurooplasi ostma kohustuslikke filtreid USA-st, ei ole muud kui enesehävitus.

Miks Eesti kui digitaalse arengu liider nii talitab, võib olla seletatav teatava traditsioonide survega — väikeriigil võib olla uhke öelda, et just nende eesistumise ajal sai mõni suur teema lõpuks kaane peale, eriti kui ekspeaminister on sama teema eest vastutav Euroopa Komisjoni asepresident. Keeruliste probleemide lihtsate, kuid valede lahenduste seadustamine on kiirustades kerge juhtuma ja pool aastat eesistumist möödub lennates. “Ja nõnda juhtubki, et valitsust on võimalik veenda aktiivselt ja teadlikult astuma vastu omaenda, oma riigi ja rahva ning kogu Euroopa huvidele,” kirjutab European Digital Rights’i tegevjuht Joe McNamee Eesti läbikukkumist kirjeldades.

Praegu tehtav Euroopa Liidu autoriõiguse reform määrab ära, milline on internet, milles meil tuleb luua, majandada ja elada lähemad 10–15 aastat, kui mitte kauem. Eesti ei ole protsessi suunamiseks ega selles tõhusalt osalemisekski oma potentsiaali kasutada suutnud.

Riiklikul tasemel süvenematus digitaalajastu küsimustesse on paraku Eesti kui e-riigi struktuurne probleem. Poliitikud ignoreerivad eksperte, kuni eksperdid loobuvad sõna võtmast, ametnikud aga ei saa poliitilisi käske täitmata ja õigustamata jätta isegi siis, kui need on ilmselgelt rumalad ja kahjulikud. Nii kujundavadki “maailma esimese digiriigi” mainet ebakompetentsus ja politikaanlus. Kas meil peabki olema kurb ja piinlik või on veel mingi muu võimalus?

Artikkel ilmus algupäraselt Wikimedia Eesti blogis.