Sest võib vabalt olla, et inimesele polegi puuet määratud, aga tal on ikkagi raskusi ühiskonnas hakkama saamisega või kasvõi kõikidest korraldustest või laiemalt asjaajamisest arusaamisega või sellega toime tulemisega. Kui riik teab neid tegelikke andmeid, siis saab paremini ja hoogsamalt planeerida nii teenuseid kui ka ruumide või tänavate ligipääsetavust.
Valed otsused tuleks, kui võetaks arvesse ainult puude määramise registrit. Rõhutan eraldi veel seda, et inimesel on tegevuspiirang enamasti ikka selle pärast, et mingi takistus on ees, mitte aga oma tervise tõttu. Võtame kasvõi sellesama näite Statistikaameti küsitluse kohta. Kui see oleks õigesti kohandatud nägemispuudega inimestele, siis saaksid nad seda täita ilma piiranguta. Või kui trepi asemel või kõrval on nõuetekohane kaldtee, siis saab ka ratastoolis liikuja ilma takistuseta majja sisse.
Nii et kui inimesed märgivad rahvaloenduse küsitluses, et tal on olulisi tegevuspiiranguid, siis see tähendab seda, et ühiskonnas on liiga palju veel igasuguseid takistusi ees, mis tuleks kas eemaldada või ümber teha.
Nendest näidetest tulenevalt on eriti oluline, et ühiskonna ükskõik mis põhjusel just eriti nõrgemas ja ebavõrdsemas olukorras inimesed oleksid rahvaloendusel võimalikult hästi ja võimalikult suures ulatuses esindatud. Statistikaamet arvestas küsitlust planeerides nägemispuuetega inimeste vajadustega ja hiljem tekkis sisse inimlik viga, mille nad on lubanud ära parandada.
Seega saab öelda, et konkreetselt neid nägemispuudega inimesi, kes asusid küsimustikku täitma sellel ajal, mil viga ei olnud veel parandatud, koheldi teoreetiliselt tõesti ebavõrdselt, ent see ebavõrdne kohtlemine ei olnud plaanitud ega tahtlik. Inimlikke eksimusi võib juhtuda kõigil – seepärast on väga tänuväärne, et keegi andis sellest veast teada ja tänu sellele see ka võimalikult kiiresti parandatakse. Ebavõrdse kohtlemisega oleks olnud tegemist siis, kui erivajadustega inimestega ei oleks algusest peale arvestatud.
Kui vaadata avaliku sektori üldist võimekust erivajadustega inimestega arvestamisel, siis siin olukord vaikselt paraneb. Üheks murekohaks ongi see, et ega inimesed ei söanda öelda, kui nad milleski aru ei saa, midagi ei näe või ei kuule ja ka füüsilise puudega inimesel on miljon muud asja teha kui ligipääsetavuse puudumisest kogu aeg omavalitsust või riiki teavitada.
Voliniku töölauda vaadates on kõige suuremaks probleemiks kaks asja. Esiteks need olukorrad, kus midagi muudetakse halvemaks. Tahetakse küll head, aga jäetakse osade inimeste peale mõtlemata ja nende jaoks lähebki olukord siis halvemaks.
