Sisuturundus

Fujitsu Estonia meeskonnajuht Linda Lember: hea tiimi kokkupanek on suuremat sorti alkeemiaülesanne

Projekti- või meeskonnajuht tegeleb kestvusspordiga, ütleb Fujitsu Estonia avaliku sektori tarkvaraarenduste meeskonnajuht Linda Lember.Foto: Fujitsu Estonia

Kas töö teeb õnnelikuks? Vähemalt Fujitsu Estonia avaliku sektori tarkvaraarenduste meeskonnajuhi Linda Lemberi arvates küll. Rõõmu toob nii inimeste arengu nägemine kui ühiskonnale suurt väärtust pakkuvates projektides osalemine.

Samas on eriti inimestega tegeleva juhi roll vastutusrikas ja töö teinekord pingeline, sest mõnikord ei pääse ka rasketest otsustest. Kuidas siis juhtida meeskonda sedasi, et rahul oleksid nii alluvad kui ülemad ning tööst ka ise rahulolu tunda võiks.

IT projektijuhiks juhuse läbi

Linda Lember sattus praegusele ametikohale Fujitsu Estonia Tartus asuva tarkvaraarenduse meeskonnas kümme aastat tagasi, olles enne seda kogu elu pealinnaga seotud olnud. Kasvanud Tallinnas ning omandanud majandushariduse Riias, Stockholmi Kõrgema Majanduskooli Riia harus, sattus ta õpingute lõpetamise järel ühel hetkel statistikaametisse (taas pealinnas), kus hakkas tegelema väliskaubandusstatistika projekti juures.

Tegu oli Eesti-Soome koostööprojektiga ning esialgu oli Lemberi roll Soomest tulnud eksperdi assisteerimine. “Ta vajas endale inimest, kes natuke tõlgiks ja projekti ning paberimajandust korras hoiaks. Siis sattusingi projektide juhtimise juurde ja üks osa sellest oli ka IT-lahenduse arendamine,” räägib ta praegusesse valdkonda sattumisest.

Pärast rahvusvahelise koostööosa lõppu tegeles Lember sama projektiga veel mõned aastad, aidates IT-arenduse jaoks analüüse kirjutada, kuni sattus juba päris projektijuhi rolli. Sealt tekkis nii palju enesekindlust, et jätkata samal karjääritrajektooril juba Swedbankis, tolleaegses Hansapangas.

Selle aja – ja tegelikult kogu karjääri – ühe suurima väljakutsena toob Lember välja eurole üleminekuks valmistumise. “Minu suurim projekt projektijuhtimise mõttes oligi Swedbankis, kus olin osa euro tuleku meeskondadest. Juhtisin euro tulekut pangatuuma poole peal ja sellest suuremaks ikkagi väga minna ei saa,” ütleb Lember ja lisab, et projektis oli väljakutseid rohkemgi, kui tahtnuks. “Vahel on tähtaeg kivisse raiutud ja enamgi veel, asjad tuleb valmis saada ükskõik millise hinnaga.”

Kokku toimetas ta Swedbankis ligi kuus aastat, tegeledes lisaks projektidele mingil määral ka projektijuhtide kompetentside juhtimisega. “Sealt sain ka inspiratsiooni naistest IT-s,” märgib Lember.

Ajutine keskkonnavahetus osutus püsivaks

Selle inspiratsiooni najal otsustas ta muutuse teha ning kandideerida Fujitsu Estoniasse meeskonnajuhi positsioonile, kuhu ka valituks osutus. “Otsustasin, et Tallinn on end minu jaoks mõneks ajaks ammendanud ja ütlesin toonasele uuele ülemusele – kes on mu ülemus senini –, et tulen kaheks-kolmeks aastaks. Aga siis tekkis isiklik elu ja pere ning siin ma nüüd olen…”

Tollest ajast ongi ta olnud samal ametipostil – meeskonnajuht Fujitsu Estonia avaliku sektori tiimis, kus kokku umbes veerandsada inimest ning lisaks temale toimetamas veel teinegi meeskonnajuht Mait Koppel. “Minu roll on siin koordineeriv,” ütleb Lember oma töö kohta ja lisab, et tegeleb aeg-ajalt küll ka projektide juhtimisega, kuid seda tuleb ette pigem harva.

Ning kuigi meeskonnajuhid ei pruugi kõikides projektides n-ö kättpidi sees olla, siis saavad nad siiski olla osalised paljudes edulugudes, mida nende alluvad on aidanud ellu viia. Ühe põnevama projektina – ja ka huvitavama kokkusattumusena – toob naine välja Põhja-Eesti Regionaalhaiglale (PERH) tehtud immuniseerimise dokumenteerimise digitaalse lahenduse, mis võeti kasutusele 27. detsembril 2020.

Lahenduse abil saab PERH Eesti tipphaiglale kohaselt immuniseerimisi dokumenteerida, koostada sellega seotud riiklikke meditsiinidokumente ning edastada neid Tervise Infosüsteemi.

Lahenduse töölepaneku tähtajaks oli algselt seatud 2021. aasta algus. Kuid keset kõige rängemat koroonapandeemiat oodati pikisilmi peatselt saabuvat COVID-vaktsiini, mida sooviti juba uues süsteemis registreerima hakata.

Enam kui 4000 tundi kestnud arendus- ja testimistöid tipnesidki sellega, et valmis jõuti mitu nädalat enne tähtaega. “See on üks kõige ilusamaid võite, panime ta õigel ajal laivi ära,” ütleb Lember, kes arendusega tegelenud kuueliikmelist meeskonda juhtis. Ning tagantjärele võib ta öelda, et projekti pingelisest lõpust hoolimata õnnestus see edukalt ja olulisi tõrkeid ei esinenudki.

Meeskonnajuhi töö pakub väljakutseid ja vaheldust

Enamike ametite kohta on olemas omad müüdid ja stereotüübid. Nõnda ka meeskonnajuhtidel, kes teadupärast ju muud ei teegi, kui jalutavad ringi ja jagavad ülesandeid. Või kas asi on ikka nii? “Võib-olla heal päeval ongi,” muigab Lember ja märgib, et muidugi võikski selle poole püüelda, et asjad sujuvad ja juht meeskonnaliikmete töösse sekkuma ei peagi.

Aga eks on neidki päevi, kus tuleb kellegi tööle anda konstruktiivset-negatiivset tagasisidet, mille võib kergesti lihtsalt kriitikaga segamini ajada. Või annab hea töötaja kiirel ajal sisse lahkumisavalduse: mida teha ja kas on üldse keegi, kellele pooleli jääv töö üle anda? Ja miks kolleeg üldse lahkuda tahab ning kas on ehk veel võimalusi, et ta jääks? Need on mõned näited küsimustest, millega meeskonnajuhid tahes-tahtmata silmitsi seisma peavad.

Et meeskonnaga samal lainel püsida, üritab Lember kõikide meeskonnaliikmetega vähemalt kord kuus personaalselt vestelda. Ikka selleks, et paremini aru saada alluvate mõtetest töö ja rahulolu kohta ning võimalike probleemidega aegsasti kursis olla. See on eriti oluline nende kolleegide puhul, kes töötavad projektides, millega tiimijuht igapäevaselt kokku ei puutu. Sel juhul on tagasiside informatiivne ka projekti käekäigu ja väljavaadete hindamiseks.

Osa Lemberi tööst on ka kolleegide arengu planeerimine. Ning nagu ta ütleb, siis pigem ei käi see suure ja strateegilise plaani järgi: “Enamasti on töö see, mis inimesi arendab. Täidad oma ülesandeid ja selle kaudu õpid ning saad kogemusi.” Kui tundub, et keegi on valmis kandma suuremat vastutust, siis saab ta seda ka proovida. “Ning loodetavasti tuleb välja.”

Väljakutse on aga inimeste vahetumine. Lember sõnab, et tööjõu liikuvus pole tema meeskonnas viimasel ajal just ülemäära suur olnud, samas on Fujitsu Estonia juba mõned aastad olnud kasvule orienteeritud, mistõttu käib värbamine aktiivselt.

“Ning otsuste tegemine on üpris keeruline. Paotad natuke kinnise kasti kaant ja pead otsustama, kas annad sellele inimesele võimaluse või mitte. Ega ju tegelikult ei tea, kuidas keegi hakkama saab või töötajana üldse on.” Asja ei tee lihtsamaks tõsiasi, et IT valdkonnas ei käi Eestis jaht mitte töökohtadele, vaid töötajatele, ning asjalikul inimesel on alternatiive palju. Väljakutseks on isegi töötajate hoidmine.

Kuidas olla ettevõte, keda inimesed tööandjaks valiksid?

“Kui oled päriselt kogenud arendaja ja arvad, et tahaksid töökohta vahetada, on suur võimalus, et nädala-paari jooksul on viis pakkumist laual. Kuidas siis olla see ettevõte, keda välja valitakse?” esitab Lember retoorilise küsimuse. Töötasu ei ole enam kõige olulisem, sest madal pole see sellistel positsioonidel enam kuskil. “Siis tekib küsimus, kes millist väljakutset või sektorit enda jaoks otsib,” tõdeb ta, et mängu tuleb näiteks ka tehtava töö sisu ja selle olulisus.

Muidugi on võimalus värvata varasema valdkonna kogemuseta inimesi. Ehk annab Lember uutele tulijatele kergemalt võimalusi, kuna ta isegi ilma erialase hariduseta sektorisse sisenes? “Tahaks öelda, et jah, kõik on elu jooksul õpitav. Aga just arendajate vaates olengi hiljuti natuke kõrvetada saanud.”

Lember sõnul on viimasel ajal tekkinud palju potentsiaalseid arendajaid, kes ehk isegi mõnesaja tunni jagu veebikursuseid võtnud. Siiski pole sellised teadmised päris võrdsed näiteks erialase bakalaureuse ja eriti töökogemusega. “Vähemalt üks hiljutine kogemus näitas jälle, et baas, taust ja kogemused on siiski olulised. Arendajate puhul olen nüüd natukene ettevaatlikum,” tõdeb meeskonnajuht.

Muudes rollides, näiteks testija või analüütikuna, on väljastpoolt tulnul alustamine lihtsam. Viimasel puhul on Lemberi kogemuse kohaselt isegi hea, kui analüütik tänu varasemale taustale tunneb näiteks mingeid äriprotsesse ja on “elu näinud” ehk mitte päris koolipingist tulnud. Projektijuhtide puhul olenevad nõudmised aga paljuski töö sisust.

“Tehniline projektijuht peaks olema IT taustaga. Aga IT-s tegutseb ka palju projektijuhte, kes ei ole nii tehnilised, kelle põhiliseks rolliks projektis on töö korraldamine ja kommunikatsioon. Viimasel juhul ei pea projektijuhil IT-alaseid süvateadmisi olema, kui tal on olemas mingilgi tasemel huvi valdkonna vastu. Alati saab ju meeskonna käest selgitusi küsida millegi kohta,” selgitab tiimijuht.

Kodukontorite ajastu lisab juhile väljakutseid

Kuidas käib hea meeskonna kokkupanek? “See on ikka suuremat sorti alkeemiaülesanne,” naerab Lember. “Juhil on piiratud arv hoobasid, ta saab reageerida, kui miski ei tööta. Aga kuidagi garanteerida, et mingid inimesed hakkavad hästi koos töötama, väga ei saa. Mõni on kellelegi ikkagi vastukarva. Oleme ju kõik professionaalid, aga lisaks sellele ka inimesed. Ning on osad inimesed, kes omavahel lihtsalt läbi ei saa.”

Mingi naljategu pole ka juba töötava meeskonna koos hoidmine. Selle kohta ütleb Lember, et projekti- või meeskonnajuht tegeleb kestvusspordiga.

“Pead tekitama inimestes usalduse ja jõudma pikemas perspektiivis projekti tulemuseni. Kui täna kellegi seljas elad ja üritad inimesi survestada oma taktikepi järgi tempot seadma … Meeskonnaliikmed on minust mõnelgi alal ilmselt märksa kompententsemad. Näiteks arendaja teab arendamisest ilmselt palju rohkem kui mina,” toob Lember näite, selgitades, et projekte juhtides peakski toetuma ekspertide teadmistele ja hinnangutele.

Tiimi töötavana hoidmise ülesannet ei teinud lihtsamaks koroonakriis, mis tõi kodukontorid ja mille tulemusel paljudes firmades, sealhulgas Fujitsu Estonias, nüüd suuresti kaugtööd tehakse.

“Inimesed nägid enne üksteist igapäevaselt ja tegidki tõepoolest koostööd, tekkis spontaanset huumorit ja meeskonnatunnet. Nüüd vahel imestan, et kõik vanast rasvast veel edasi toimib. Loomulikult on tekkinud asendustegevused: endiselt tehakse koosolekuid, küll üle veebi, mõnikord toimuvad meeskonnaüritused. Aga kas sellest piisab? Hetkel pole mul põhjust arvata, et ei piisa, aga seda ma kardan,” avaldab Lember ja tõdeb, et pärast kodukontorite suurt sissetungi on juhtide töö mõnevõrra keerukam.

Töömõtetest kodus ei pääse

Aga ega juhi amet ennegi lihtne polnud, liiati inimeste juhil. Tema tegevustest sõltub ju alluvate hea käekäik, teinekord tuleb teha raskeid otsuseid. Kuidas sellise vastutusekoormaga edukalt toime tulla?

Lemberi arvates tuleb lihtsalt jõuda arusaamiseni, et otsused pole isiklikud ja neid tehes peab juht vaatama laiemat pilti. “Kui keegi ikkagi meeskonna motivatsiooni alla viima hakkab, siis tuleb kõigi heaolu huvides teha otsuseid, mis pole meeldivad mulle teha ega inimesel kuulda,” toob ta näite ja ütleb, et siis ei tasu ennast piitsutada. “Sellistel juhtudel loodaks, et kõik saavad aru, et siin pole midagi isiklikku ja sellised otsused ongi minu kohustus ja töö. Kui mina neid otsuseid ei tee, siis ei tee neid keegi.”

Suuremate küsimuste puhul lähtub ta põhimõttest: tark ei torma ehk uisapäisa otsuseid ei tehta. Ning kui võimalik, tasub läheneda demokraatlikult ja võtta sisend ka alluvatelt. “Kuid loomulikult ei taha nemad lõplikku otsust teha ja ei peagi, see on lõpeks minu asi,” märgib meeskonnajuht.

Mis hoiab inimest kümme aastat ühes ettevõttes ühel positsioonil? “Inimestega töö on vaheldust pakkuv. Eks erinevaid probleeme tuleb muidugi ette – kuigi need hakkavad lõpuks mõnes mõttes korduma –, aga lisaks nendele on rõõmud. Saad näha värskete spetsialistide arengut. Näha, kuidas praktikandist viie aasta jooksul vanemarendaja saab.”

Eestis ja mujalgi on eriti juhtide puhul tavaline, et töö ja töömõtted võetakse koju kaasa. See võib aga pikapeale eraelu segama ja häirima hakata. Kas seda juhtub ka Lemberil või on tal ehk pakkuda nippe selle vastu saamiseks?

“Kui on suuremad mured, siis ei pääse,” nendib meeskonnajuht, kuid lisab, et seda juhtub siiski harva. Saladus selleks on lihtne: pere, kes sisustab enamiku õhtuid piisavalt sisukalt, et tööasjade ajamiseks üldjuhul mahti ei jää. Nimelt peavad tähelepanu saama pere viis last, kellest noorim sai õigupoolest äsja aastaseks.

“Mul on vedanud väga toetava elukaaslasega,” ütleb Lember siinkohal ja lisab, et oli kahe esimese lapse sündides pikemalt kodus, kuid seejärel otsustas, et rohkem seda ei soovi ning tähtsustab ka karjääri. “Nüüd on elukaaslane see, kes hoolitseb rohkem lapse eest, ja mina saan tööga tegeleda, sest see toob mulle rõõmu.”

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.