Novembri lõpus peetakse Eestis taas maailma suurimat robootikavõistlust. Kohale tulevad tuhanded valdkonna huvilised, eksperdid ja võistlejad nii Eestist kui mujalt maailmast. Ainuüksi võistlejaid oodatakse kokku 3000 ümber.

Tänavu 25.-26. novembril Saku Suurhallis toimuvale Robotex Internationalile oodatakse umbes 1000 võistkonda ja 3000 võistlejat üle kogu maailma. Sellega seotult toimuval hübriidsel ehk publikule veebiülekande vahendusel nähtaval tehnoloogiakonverentsil “Reality R” arutlevad aktuaalsetel teemadel valdkonna eksperdid Eestist, USA-st, Taanist, Hiinast, Lõuna-Koreast, Türgist kui mujalt.

Nagu ikka on festival avatud kõigile huvilistele ja pealtvaatajatele: näitusealal ootavad külastajaid robootika ja tehnoloogia valdkondade väljapanekud, avatud on temaatilised töötoad, kus tegevust peaks jaguma igaühele.

Kuid tänavune Robotex on siiski natuke teistsugune kui veel mõned aastad tagasi, ehkki välja see esmapilgul väga ei paistagi. Paar aastat piiranguid aitas festivali ja võistluse korraldamisel teha julgeid otsuseid: pideva kasvamise asemel võib ju ka piiri ette panna ning rõhuda kvaliteedile. Mida see aga ürituse jaoks tähendab ja kuidas sellise otsuseni jõuti, räägib Robotex Internationali tegevjuht Ave Laas.

Robotid on Eestis ja mujalgi aina enam nähtaval nii meedias kui igapäevaelus. Lihtsa näitena võib tuua kasvõi Starshipi pakirobotid või Milremi autonoomsed masinad, levinud on väiksemad koduabilistest robotid. Võrreldes 2001. aastaga, mil Robotex esimest korda toimus, on see kõik päris ulmeline. Aga mis järgmise 20 aasta jooksul saama hakkab?

Õige vastus oleks ilmselt, et läheb veel ulmelisemaks. Kui vaatame, kuhu tehnoloogiamaailm hetkel liigub ja mis on praegu kõige trendikamad valdkonnad, siis tehisintellekti ehk AI pealetulek on kindlasti see, mis kiirelt muutuseid toob.

Ja muidugi robootikamaailmas on siiani olnud ja tegelikult on ka praegu tehnoloogia see, mis on kallis. Aga tulevikus muutub järjest odavamaks: tootmine odavneb, tehnoloogia tuleb massidesse.

Kui me mõtleme Robotexi eluaja, 22 aasta peale – milliste tehnoloogiate tulek siia vahele on kõik mahtunud. Pilvetehnoloogiad, nutiseadmed – kui palju need maailma muutnud on. Võime päris kindlad olla, et samasuguseid murranguid on tulemas veel.

Ja mina olen selles mõttes optimist, et robotid teevad meie elu lihtsamaks. Ma ei näe päris tumedat stsenaariumit, kus robotid maailma üle võtavad. Loodan pigem, et saame inimestena keskenduda tegemistele ja töödele, mis meile rohkem rõõmu pakuksid, ning jätta nüri ja tüütu töö robotitele.

Millised märksõnad robootikas lähitulevikus olulised on?

AI tõin juba välja. Aga olulised on ka kübervaldkonna turvalisuse teemad. Mida rohkem tehnoloogiaid arendame, seda suurem on oht, et keegi hakkab neid kuritarvitama. Siit edasi andmete teema: iga masin kogub andmeid – mis nendest saab? See hargneb veel omakorda kaheks: kõikide nende andmete kuskile mahutamine ning samas teiselt poolt taas turvalisuse ja privaatsusega seotud küsimused.

Laias laastus ühtpidi proovime tulevikus maksimaalselt tehnoloogiaid, AI-d, robootikat ja automatiseerimist ära kasutada, et elu lihtsam oleks. Teistpidi hakkame palju vaeva nägema, et selle mõjud meid võimalikult vähe kahjustaks. Seega muutub maailm oluliselt kihilisemaks, kui see juba praegugi on.

20 aastat tagasi ei räägitud robootikaga seoses näiteks andmetest andmekaitse vaatenurgast just kuigi palju. See kerkis teemaks valdkonna arenedes. Võib arvata, et tulevikuski kerkivad esile täiesti uued probleemid.

Viimased aastad on näidanud, et on absoluutselt ennustamatu, mis saama hakkab. Iga lähiminevikus olnud kriis on tehnoloogia arengut hoogsalt mõjutanud ja kiirendanud, ka robootika valdkonnas. Kõige lihtsam näide on iseteeninduskassad ja e-poed, mis tervisekriisi ajal suure hoo sisse said.

Tihti ongi küsimus olemasolevate tehnoloogiate kiiresti kasutusele võtmises. Energiakriis paneb meid täpselt samuti tehnoloogiaid kiiremini arendama ja edendama. Kui esialgu tunduvad need liiga kallid, siis ühel hetkel muutub hind vastuvõetavaks, sest nad lahendavad meie jaoks mingi suure probleemi ja oleme valmis seda hinda ikkagi maksma. See kiirendab erinevate tehnoloogiate kasutuselevõttu ja tingib asjaolu, et inimesed peavad nendega kiiremini harjuma.

Eks see omakorda tähendab, et nad peavad end harima. Tulles Robotexi juurde, siis igal lapsevanemal on ju mure oma järelkasvu pärast, et nad oleksid valmis eelseisvateks muutusteks. Kui me ise, näiteks, saame oma nutitelefoniga enam-vähem hakkama, siis mõelgem: millised on tehnoloogiad, mida meie lapsed peavad kasutama hakkama? Igal juhul tekib tunne, et peaks lapse ikka kuskile tehnoloogiaringi panema, et ta selle koodikirjutamise või mõne muu oskuse selgeks saaks.

Arutelud sarnastel teemadel hakkavad toimuma ka Robotexi konverentsil “Reality R”. Küsiksin hakatuseks, mida see nimi õigupoolest tähendab?

Oleme konverentse korraldanud juba mõned aastad. Ja räägitakse ju erinevatest generatsioonidest, näiteks Z- või X-generatsioonist, vastavalt sünniajale. R-generatsioon on meie mõistes generatsioon, kes on harjunud, et robotid tema ümber liiguvad, nad on harjunud tänavapildiga, kus Starshipi robot temaga koos liigub, või kasvõi iseteeninduskassadega. Need on selle generatsiooni jaoks enesestmõistetavad asjad.

Reality R nime mõtestades peaksime tulema tagasi viimaste aastate murrangute juurde: mis on see reaalsus, kuhu me uue generatsiooni elama paneme.

Ja milliseid arutelusid konverentsil oodata võib?

Näiteks arutleme, mida AI endaga kaasa toob. Räägime, mida toob kaasa tehnoloogiasuund Tööstus 5.0, mis peaks võrreldes senisega rohkem esile tooma sotsiaalsed aspektid. Siia alla käivad küsimused, kuidas me robotitega harjume, kuidas neid vastu võtame, milliseid emotsioone nad meis üldse tekitavad.

Ja oluline on muidugi see, kuidas see kõik R-generatsiooni jaoks maailma muudab. Keskendume sellele, mida tulevik toob ja kuidas selleks valmis olla, mida see ühiskonnale, inimestele ja noortele tähendab.

Kelle mõtteid konverentsil kuulda saab?

Muidugi on kohal meie enda tipptegijad, näiteks Mart Noorma ja SK ID Solutionsi juht Kalev Pihl, kes on kübervaldkonna absoluutne tipp ja näeb seda maailma ning valdkonna tulevikku väga hästi. Aga oleme ka rahvusvahelised tipud kohale kutsunud. Kindlasti tooksin esile oma valdkonna tippeksperdi dr Rahul Razdani USA-st, kes esimesel päeval räägib AI ja robootika omavahelistest seostest.

Meie kõige suurem tugevus on muidugi robootika valdkonna võrgustik, kes teistes riikides seda teemat edendavad. Enamasti on need naised, vägagi ägedad naised, kes on robootikahariduse korraldamise oma kodumaal võtnud enda õlgadele.

Saku Suurhallis toimub peale konverentsi palju muudki ja vähemalt samavõrra olulist.

Loomulikult on Robotexi selgroog võistlused, mille ümber kõik ülejäänu koondub. Võistlusi on päris palju, üle 20, ja absoluutselt igale vanuserühmale: alates päris pisikestest lasteaialastest kuni, nagu ma armastan öelda, igavlevate palgatöötajateni. Ehk näiteks saavad mõne arendusettevõtte meeskonnad tulla ja proovida kätt inseneeria valdkonnas ning vaadata, kuidas neil robotite ehitamine välja tuleb ja testida oma taset rahvusvaheliste võistkondadega.

Muidugi on tehnoloogianäitus. Me oleme võtnud eesmärgiks ka laiema avalikkuse teavitamise ning tehnoloogianäitus on kindlasti see koht, kus tutvuda viimaste aastate innovatsiooniga: saada teada, mida on valdkonnas arendatud ja ehitatud, milliseid roboteid Eesti ise toodab. Ma pean ütlema, et üllatusi – jälle teeb keegi siin midagi põnevat – pakub see endalgi tihti.

Ja kellel on rohkem aega, siis neile on erinevad ägedad töötoad. Kes mõtleb, et võiks tehnoloogia valdkonda vähemalt piiluda – see saab seal esimesi samme teha kas ise või miks mitte ka koos lapsega.

Paar aastat oli suurürituste korraldamine paras väljakutse. Ülemöödunud aastal toimus Robotex vaid väikese ja virtuaalsena, suured piirangud olid mullugi. Kas nüüd jätkub üritus nagu varasemalt?

Eelmisel aastal sattus üritus lausa piirangute tipuajale, kuid saime selle siiski edukalt korraldatud. Aga muutuseid ikka on. Kulunud väljend, aga – head kriisi ei tohi raisku lasta. Õppisimegi päris palju.

Saime aru, et kuskilt maalt tuleb kasvamisel piir ette. Oleme varasemalt mitte ainult võistluse, vaid ka konverentsi puhul mõelnud, et ei julge hakata piirama seda, kes saavad ja tohivad osaleda ja kes mitte. Kuidas me seda teeksime? Kasvamine peaks ju olema edukuse märk. Ja siis järsku võtame vastu vähem võistlejaid või teeme konverentsi piiratud seltskonnale?

Vahepealsed aastad andsid kindluse ja tunnetuse, et saame ka vähemaga hakkama ja suudame sealjuures pakkuda paremat kvaliteeti. Nüüd proovimegi olla nii julged, et läheme edasi väiksemate ja õhemate, aga see-eest kvaliteetsete formaatidega.

Robotex alustas võistlusena ja keskne roll on võistlusel praegugi. Eestis olid teil mitmetel aladel taas eelvõistlused, just osalejate suure huvi pärast.

Meil on üle 60 protsendi võistlejatest ikka rahvusvahelised olnud ja eelvõistlusi on varasemaltki olnud. On paar võistlust, mis on niivõrd populaarsed ja kus me pole osanud eestlastest võistlejate arvu piirata.

Muidugi tahaks igale lapsele võistlemise kogemust ja võimalust pakkuda. Aga seekord tegime täiendava pingutuse ning korraldasime eelvõistlused. Nende võitjad hakkavad nüüd Robotex Internationalil võistlema juba rahvusvaheliste tippudega. Siiani tundub mulle, et see oli hea otsus. Juhendajad ja võistlejad on rahul, sest nad saavad enne testida ja katsetada, kas robot ikka töötab – ei pea kohe otse finaali võistlustulle hüppama. See tõstab kvaliteeti päris palju.

Seega pole n-ö sunnitud pausid võistlustel osalejate huvi tagasi tõmmanud?

Ei, seda küll mitte. Kuid näen, et robootika huviharidus on vahepealsete aastatega haiget saanud. Suuremad robootikaklubid ja -koolid on elus, aga tunnetuslikult on vähemaks jäänud koolide juures tegutsevaid väiksemaid ringe, mis õpetajate entusiasmi najal toimisid. Tahaks loota, et endine olukord ikkagi taastub. See on ka see, mille nimel meie töötame.

Teil on teatav ülevaade eelvõistluste tulemustest kindlasti juba olemas. Kuidas noorte võistlejate tase tundub, ega vahepealsed aastad pole negatiivset mõju avaldanud?

Tase on hoopis palju kõrgemaks läinud. Võib-olla on see tingitud ka eelvõistluste formaadist: sa ei tule lihtsalt proovima, vaid tead, et sa pead pingutama, sest sellest sõltub edasipääsemine. Robotex Internationali lõppvõistlus on juba nii suur, et noor ei pruugi end ise üldse võitjana nähagi. Seal on ees rahvusvahelised tiimid, tipud ja talendid.

Üldisemalt ütleks, et meie koolirobootikas on hetkel väga kõrge tase ja noored teevad head tööd.

Mida sellel võistlusel osalemine just tulevikku vaadates noortele annab?

Päris palju. Ühtepidi esimese motivatsiooni robootikaga tegelemiseks – väga selge ülesande ja sihi, mille poole püüdlema hakata. Juba võistlusele tulnud noor saab aru, mis tema tase on, mis valdkondades ta pingutama peab. Absoluutselt kindlasti on sellised võistlused omamoodi ideede pank. Robotid on ju loovlahendused, lapsed ehitavad neid peaaegu nullist üles. Ja samas on väga arendav vaadata nippe ja trikke, mida teised on välja mõelnud.

Ning muidugi annavad vähegi head tulemused võistlusel eduelamuse, mis innustab valdkonnaga edasi tegelema.

Meil on juba mitmendat aastat järjest ka ainult tüdrukutele suunatud võistlus Tüdrukute Tuletõrjumine. Sel aastal võttis selle enda hõlma alla ja hakkas nii-öelda heaks ristiisaks Starship. Mõte on selles, et kui tüdrukutele pakkuda võistlusformaati, kus ainult nemad osaleda saavad, on nad julgemad seal osalema, on julgemad robootikaringides andekate poiste selja tagant välja astuma ja ise kätt proovima.

Robotexil on ju olnud ägedaid edulugusid. Näiteks kui India äärealalt tulnud tüdrukute võistkond sellise võistluse võidab, siis neile auhinna üleandmise hetkel saad väga selgelt aru, et nende maailm ja tulevik on täielikult muutunud.