See töötas korralikult, aga sama funktsiooniga iPhone’i kasutajana see mind väga ei paelunud. Sama ei saa öelda Samsungi lainurga kohta. Võimalus püüda pildile kogu tuba, maja või seltskond on tõesti äge.

Vähem äge on see, et päikeselisel päeval tehtud pildid tulid kõik välja imelikku sinist või lillakat tooni. Mitte huvitavalt, lihtsalt koledad.

Häid sõnu tahaks öelda selfikaamera kohta. Erinevalt Galaxy A8 kahest on A9-l neid 1, aga ka see suudab autoportree tausta targalt ära hägustada.

Što-to ne tak

Kaameratega tuleb kaasa igasugu kellasid ja vilesid, näiteks selfi puhul valguse suuna valimine, laia selfi tegemine ja tänu lainurkkaamerale teoks saav võimas panoraam.

Pean tunnistama, et see avaldab minusugusele Apple’i “siin-on-sulle-üks-valik-vali-see” filosoofiaga harjunule muljet.

Puudu jääb aga kasutajale olulisest kindlusest, et võid tõmmata taskust telefoni ja teha kiirelt ilusa pildi.

Telefon ise on muidu täitsa mõnus, ilusa pildiga ja õhuke, ainult kohati ei reageeri ta mu käsklustele piisavalt kiiresti.

Ei saagi aru, kas viga on puuteekraanis, aparaadi jõudluses või mingis kombinatsioonis riist- ja tarkvaraprobleemidest. Alati on muidugi võimalus, et probleem asub näpu ja protsessori vahel ehk harjumatuses Androidi kasutada.

A9 tuleb Eestis müüki novembris hinnaga alla 600 euro. Vaid 1 kaamera vähem sisaldava A7 (Geeniuse test) saad aga juba praegu näiteks Elisast 327 euroga.

Mulle tundub, et viimase hinna-kvaliteedi suhe on paremini paigas kui Galaxy A9 puhul. Kui keegi annaks A9 mulle töötelefoniks, siis solvunud ma kindlasti poleks, aga ise ostes ta kahesaja viiekümne euro eest lisaemotsiooni ei pakuks.

Samsung Galaxy A9