Äpp näitab, kus robot töötab
Kaamera ja laseri abil loob robot endale su elamisest 3D-pildi, mille järgi ta siis puhastama asub. Seda, kust robot puhastab, saab muide näha ka seadmega kaasa tulevast mobiiliäpist, kuhu peale esmast uurimist joonistatakse sinu elukoha umbkaudne kaart. Kõik see peaks roboti muutma nutikaks ja üliefektiivseks puhastusmasinaks.
Siin on isegi ehk mingi tõetera, sest need kohad, kust robot üle käib, saavad puhtamaks ja korteri üldilme nädala vaates paraneb nähtavalt. Ainult need kohad, kuhu robot minna unustab või ei taha millegi pärast üldse minna, jäävad tolmuseks. Mis seal ikka, tuleb end ka liigutada ja need kohad käsitsi üle käia.
Möödub tund ja robot peatub. Teeb oma kohustuslikud viis ja pool piruetti ja sõidab vaikselt-vaikselt ja ettevaatlikult koju tagasi laadima. Äpp ütleb, et kõik on puhas.
Ilma äpita, muide, ei saa. Sest robotit saabki juhtida ainult üle wifi. Ja see protsess, et robot sinu nutitelefoni ja wifiga sõbraks teha, pani mind vihast hambaid kiristama. Nimelt tuleb roboti võrku saamiseks telefoniga skaneerida masina kõhu all olevat pisikest ribakoodi. Katsu sa aga see ribakood sealt üles leida, kui sind pole teps mitte silmanägemisega õnnistatud.
Veetsin kenad 42 minutit (jah, ma mõõtsin aega) kõhuli tolmusel põrandal, vehkides telefoni kaameraga üle kõikide punktide roboti kõhul, et äkki jääb kaamerasilma ette ka see õige ribakood. Robot korrutas aeg-ajalt abivalmilt: “I am ready.”
42 minuti pärast saabus tõehetk, kui telefon teatas, et leidis roboti üles, ja palus mul seadmele nimi anda. Mõtlesin enda meeleolu peale ja tippisin ekraanile “Marvin”. Peale wifiga ühendamist kurtis äpp, et robot on väsinud, ja peaks laadima. Hästi, lae. Aga nagu uute asjadega ikka, ei malda inimhing seda passiivselt pikalt vaadata.