Harilikult on asi nõnda, et kui miski üritab korraga hästi teha kahte asja, siis ei tee see hästi kumbagi. HP on ilmselt sellest probleemist kuulnud ning enne, kui nad oma kaks-ühes sülearvutit disainima hakkasid, istusid nad koosolekusaali maha ning nuputasid, kuidas teha korraga hea tahvelarvuti ja hea sülearvuti.

Sellega sai HP hakkama. Enam-vähem. Sülearvutina on HP Spectre x360 igati korralik 1000 eurot maksev seade. Ei saa alustada mujalt, kui selle imeilusast välimusest. Geeniuse käes oli mustjas-pruunikas-pronksjas Spectre ning selle välimus on tõeliselt pilkupüüdev. Arvuti kaas ning põhi on pruunikad, kuid hinged ning servad on läikivast pronksikarva metallist, mis annab Spectre’ile väga omapärase välimuse.

See värvikombinatsioon koos minimalistliku logo ning kompaktse suurusega tähendab automaatselt, et see on mõeldud nende klientide jaoks, kes peavad sülearvuti välimust esmatähtsaks. Teist nii omapärase ning ilusa välimusega seadet on raske leida.

Kui sülearvuti kaas avada (mida ei saa mugavalt ühe käega teha) vaatab vastu 13,3-tolline puutetundlik ekraan, millel on kahjuks üpris nigel 1920 x 1080 resolutsioon. Võrreldes odavama hinnaklassi sülearvutitega on see muidugi märkimisväärne, kuid konkurentide seas jääb Spectre oma kesise resolutsiooniga hiiglaste varju.

Kui jätta kõrvale nigelapoolsem resolutsioon, pole ekraanil üldiselt häda miskit. See on särav ning värvigamma on kirgas, seega on see suurepärane arvuti filmide või sarjade vaatamiseks. Näiteks tahvlirežiimis, millel peatume pikemalt arvustuse lõpupoole.

Puuteplaat on putru söönud ja suureks kasvanud

Ekraani all elutseb klaviatuur, mis on igati hea, kui jätta kõrvale üks väiksem murekoht ning ka see kuulub pigem isikliku eelistuse valdkonda. Nagu mitmed teisedki sülearvutitiootjad, on ka HP otsustanud nooleklahvid võimalikult kokku pressida, mis tähendab, et üles- ning allanool on kokku pressitud harilikult ühe klahvi jaoks mõeldud ruumi. See tähendab, et noolte abil lehtedel üles- või allapoole liikumine võib mõnikord keeruline olla, kuna tuleb otsida, kuhu näpp asetada.

Muus osas klaviatuuri kohta midagi halba öelda ei saa. Sellel on kena särav valgustus, mis aitab pimedas kirjutamisel kõvasti kaasa. Kirjutamine on mugav ning klahvid liiguvad just piisavalt palju ning kergelt, et tähevigu pikema teksti trükkimisel kergesti sisse ei tule.

Klaviatuuri juures elutseb ka puuteplaat, mis võib esimese hooga kulmu kortsu tõmmata: see on hiiglaslik. HP on Spectre’i puhul kasutusele võtnud puuteplaadi, mis on pea kaks korda suurem, kui standardse suurusega puuteplaat. See on korraga nii hea kui ka halb. Hea on see, et arvuti kasutaja saab ise otsustada, millise nurga all tal on kõige parem hiire liigutamisele lähendada. Võimalusi on palju, sest puuteplaan on nõnda suur. Halb on jällegi see, et kuna puuteplaat on nii suur, jääb see pidevalt ette ning tahes-tahtmata teed ühel või teisel päeval mõne tahtmatu hiireliigutuse.

Kuid kui puuteplaati kogemata näppima ei juhtu, on see vägagi mugav. See saab oma tööga hästi hakkama ja vastab puudutustele probleemideta.

Chrome on õnnelik

Klaviatuuri ning puuteplaadi all elutsevad Spectre’i siseorganid. Nendeks on sel korral Inteli Core i5 protsessor, mille kiiruseks on 2,3-2,8 GHz, 8 GB DDR3 muutmälu, 256 GB suurune SSD-ketas ning võrdlemisi võimekas aku.

Need komponendid pole küll nii võimsad kui mõnel konkurendil, kuid 1000-eurose hinna juures on need täiesti sobilikud. Ning see, et need veidi nõrgemad on, ei tähenda, et need oma ülesannetega hakkama ei saaks. Saavad küll, väga hästi isegi. 8 GB muutmälu on piisav, et isegi mälujanune Google Chrome ära joota, kui seal tosin ja veel mõned sakid lahti on.

Kuna Spectre’il ei ole ka just liiga palju piksleid, mille eest süsteem hoolt peaks kandma, on üleüldine jõudlus vägagi muljetavaldav. Ja veel, testimisaja jooksul ei tulnud kordagi ette, et HP seade kinni kiiluks ning see siis taaskäivitamise abil uuesti käima tuleks meelitada.

Ei tasu siiski arvata, et Spectre’iga kõige uhkemaid mänge mängida saaks. Nii nagu sülearvutitega ikka, on oluline tähele panna, et selle sees ei elutse korralikku ning uhket graafikakaarti, mis mängude mängimisel vajalik on. Lihtsamad mängud saab Spectre’iga mängitud, isegi mõne parem saab, kui sätetes graafika kõige madalamale tasemele keerata, kuid LAN-partyle minekuks tasuks endale mõni muu aparaat otsida.

Kogu kupatusele annab voolu aku, mille puhul HP väidab, et see peab vastu üheksa tundi ja veidi peale. See võib tõepoolest nii olla, kuid seda ilmselt vaid juhul, kui kõik antennid välja lülitada, ekraaniheledus miinimumi peale keerata ning vaid töölauda vahtida. Pärismaailma kasutuse juures jääb aku eluiga pigem 6-7, paremal päeval 8 tunni ja veidi peale juurde. Kõik sõltub loomulikult sellest, kui intensiivse kasutusega päev on ning millega arvuti tegelema peab.

Tahvelarvutina on Spectre "meh"

Nüüd aga huvitavamate lahenduste juurde. Nagu eelnevalt mainitud, on Spectre kaks-ühes arvuti ehk see on korraga nii sülearvuti kui ka tahvelarvuti. Tuleb vaid ekraan tagurpidi väänata ning tahvel ongi valmis. See on alati riskantne lähenemine, sest juba ühte asja hästi teha on keeruline, rääkimata veel kahest. Nii ka HP puhul. Sülearvutina on Spectre imeline, kuid tahvelarvutina saab see "Simpsonite" abil populaarseks muutnud otsuse "meh".

Kõigepealt räägime aspektist, mille peale suur hulk inimesi kurjaks saab: see on Windowsi-tahvel. Kutsuge lolliks ning pange vangi, kuid jään arvamuse juurde, et Windows jäägu arvutitesse ning lubagu Androidil ning iOS’il tahvelarvutite maailma kontrollida. Need on selles lihtsalt paremad, neil on rohkem rakendusi ning suurem kogukond.

Kuid kui Windows liialt ei hirmuta, võib edasi uurida. Teine probleem on Spectre’i kaal. See ei ole eriti raske, veidi üle pooleteise kilo, kuid võrreldes tavalise tahvelarvutiga on see siiski märkimisväärselt rohkem. Jõumeestele võib tunduda, et mis see poolteist kilo ikka ära ole, kuid seda pikemat aega käes hoides saab kiiresti selgeks, et see tahvelarvuti jaoks liiga suur kaal. Kes tahab proovida, võib minna külmkapist kaks pakki piima haarata, ühest pool ära juua ning neid siis näiteks tund käes hoida. Tüütu, eks?

Kuid kui need kaks põhiprobleemi kõrvale jätta, siis on Spectre ka suutnud tahvelarvuti-osakonnas midagi õigesti teha. Näiteks nupuvalik. Lisaks küljepeal asetsevale voolunupule on Spectre’i küljes ka eraldiseisev helinupp, mis lubab tahvliasendis filmi vaadates helitugevust väga kergesti reguleerida.

Samuti aitab see, et Spectre’i saab keerata "telgiasendisse", ehk tagurpidise V-tähe kujule ja selle siis laua peale asetada. Samas on see lahendus ka veidi mõttetu. Tõsi, see lahendab tahvelarvuti kaaluprobleemi, sest ei pea arvutit käes hoidma, kuid sama hästi võiks laua peale panna ka standardasendis sülearvuti.

Mida teha?

Seega, mida Spectre’iga teha ning kas seda on üldse mõtet osta? Lühike vastus: jah.

Veidi pikem vastus: jah, on, kuid vaid siis, kui see osta selle sülearvuti pärast. Las tahvelarvuti funktsionaalsus jääda väikeseks preemiaks, sest kindlasti ei tohiks see olla ainus põhjus, miks Spectre valida. See on tore lisavidin, mis ei võta sülearvuti funktsionaalsuselt midagi ära, kuid juurde see ka midagi väga palju ei anna.

Fotod: Tanel Meos