Läheme asja juurde: kas kaamera on hea?

On küll.

See kaamera ongi ilmselt telefoni juures kõige huvitavam osa. Kolmest kaamerast üks on mustvalge Leica sensoriga ja ma pean tunnistama, et mulle jääb arusaamatuks, mis kasu täpselt sellest on. Öeldakse, et see teeb tavapilte paremaks – võib-olla, aga seda on raske kontrollida.

Teised kaks kaamerat on mõnevõrra huvitavamad. Esiteks see hiiglaslik 40-megapiksline kaamera, mis teebki nii suuri pilte ja mida on pärast lust kroppida.

Näiteks selline ilus üldplaan:

(Siit lingilt näed otse täissuuruses faili.)

Sellest fotost on mul võimalik välja lõigata hoopis selline kaader:

(Link failile)

Ja tegelikult saab isegi veel “tihedama” kompositsiooniga foto jalutajatest jäätunud tiigi ääres:

(Link failile.)

Teine kaamera on telefoto ehk maakeeli öeldes zoom-objektiiviga, mis aga nii suure mõõduga pilte ei tee. Käsitsi hakata valima, kas nüüd teha selle zoom-objektiiviga või suure mõõduga fotosid ning ise pilte välja lõigata on muidugi tavalisele telefonipildistajale tüütus.

Seepärast on võimalus teha nii, et kaamera ei tee mitte 40-megapiksliseid, vaid hoopis 10-megapiksliseid pilte. Siis tekib kaameraäppi võimalus kadudeta zoomida kas 3x või isegi 5x. Kumma kaameraga ja kuidas täpselt seal pilti tehakse, seda otsustab telefon ise.

Vaata näidiseid siit.

Muide, eelnev pilt on heaks näiteks ka kaamerasätete kohta. Huawei sõnul on kaameras tehisintellekti tarkvara. See võrdleb pildistatavat asja paljude varasemate näidetega, mille järgi tarkvara “õppinud” on ja keerab siis foto parameetreid “õigemaks”. Tulemus on näiteks ülaloleval pildil sinisem taevas.

See, mida masin arvab pildil olevat, ilmub alati ka väikse kirjaga ekraanile. Isegi kontoritaimede puhul saab see aru, et pildistan loodust:

Muidugi on olemas ka eraldi portreerežiim, mis udutab edukalt pildistatava tausta. Algoritm ei tee peaaegu ühtegi viga, ainult väga uurides võib mõne veidra koha tuvastada:

Esikaameral pikemalt peatumata tuleb öelda, et see neljas silm on ka väga suur: see teeb 24-megapiksliseid pilte, et telefoniomaniku ilu täies mahus peale saada.

Ja ometi ei saa veel kaamerajutule kriipsu alla tõmmata. Huawei inseneride leidlikuse ees tuleb tõesti müts maha võtta, sest see tuleb eriti hästi välja öösel või pimedas. Võtame esiteks selle väga suure sensori, teiseks optilise stabilisaatori, kolmandaks tarkvara, mis omalt poolt veel pilti paigal hoida ja teravustada aitab. Tulemus on väga kena.

Siin on üks keset ööd käest pildistatud tänavaklõps:

Huvitav on veel omaette öörežiim, mida esialgu ei taipagi kasutada, sest ka tavalises automaatrežiimis tulevad pimedas head pildid.

Siin on väike võrdlus kahe fotoga, mis on pildistatud telefoni lihtsalt käes hoides väga hämaras Vanalinna baaris. Sinise valgusega pilt on tehtud täisautomaat-režiimis, säiraeg tuli 1/8 sekundit. Punase valgusega pilt on öörežiimis, säriaeg 4 sekundit.

Pilt on teravam, kui vaadata kasvõi põrandaplaatide jooni, ja ka hämarad kohad on paremini valgustatud.

Aga kas see muidu ka hea telefon on?

P20 Pro näeb kindlasti terve põlvkonna võrra parem välja kui eelmise aasta P10. Kuigi mulluse telefoni õige võrdluspartner oleks P20, siis P20 Pro näeb välja samasugune.

Klaasist tagakülge tuleb kohelda õrnalt, mul läks lausa katki, aga välja näeb see suurepärane, eriti sinise ja twilight ehk videviku värvitooni puhul.

Aku on 4000 mAh, mis on hiigelsuur, aga kui see ka tühjaks saab, piisab tunnikesest kiirlaadijaga, mis on karbis kaasas.

Telefon on kiire ja tuleb kohe uusima Android 8.1 tarkvaraga. Ma keerasin veel Androidi seadetest animatsioone kiiremaks, mis jätab telefonist krapsakama mulje.

Kuigi Huawei enda kohendatud Android ehk EMUI paljudele ei meeldi, aitab telefoni AMOLED ekraan kaasa selle palju ilusamaks tegemiseks. Tõesti, nii veider kui see ka ei tundu. Paned mõne mahedama või erksama taustapildi, mis sellel ekraanil nagu elus tundub, ja ei pane muud enam tähelegi.

Aga mis pahasti on?

Paar asja tunduvad ebamugavad ja paar asja on tõrkunud. Ühel mudelil (mille klaas klõpsti praguliseks läks) ei toiminud hästi Bluetooth, ent see oli võib-olla selle telefoni tõrge ja seda ei saa P20 Pro kõikidele mudelitele laiendada, sest teise seadmega proovis toimis kõik hästi.

Täiesti teisest ooperist tõrge ilmus Android sõnumiäpis: millegipärast liigitab see kahelt erinevalt numbrilt tulnud sõnumid ühte vestlusse.

Nagu mida? Antud näites on kokku pandud e-teenusest ja inimesest tulnud SMS. Kui ma üritan sellele inimesele nüüd vastata, siis annab äpp ka vea. Lahendus on kogu lõim ära kustutada.

Ma ei tea, kas olla pahane Google’i (mille asepresident seal samas P20 Pro esitlusel kuulutas, et Androidis on nüüd uues ja “targem” Messages äpp) või Huawei peale. Õnneks see mind isiklikult eriti ei häirinud, sest sõnumite saatmiseks on niikuinii teised äpid.

Kolmas kõige fundamentaalsem pettumine võib tulla näotuvastusest. Kes on tuttav iPhone X tehnoloogiaga, siis sealne näotuvastus on hoopis teine asi: laserskänner uurib kolmemõõtmeliselt inimese nägu ja uurib, kas see on ikka õige inimene. Kuigi P20 Pro esiküljel ilutseb samasugune “kulm”, ei peitu seal sees mingit laserskännerit ega muud peent tehnoloogiat näotuvastuseks. See käib ikka tavalise foto järgi, et kas inimene tundub sarnane. Seda on võimalik ära petta ja seda ei peaks kasutama.

Ja kui mõelda, et need ongi ainsad “probleemid”, siis kokkuvõttes on tegu väga hea telefoniga. Kuigi võib mürki võtta, et peamist müüki hakatakse Eestis tegema soodsamate ja lihtsamate P20 ja P20 Lite mudelitele, siis see P20 Pro seab ette hea lati.

Jah, osta,

kui sa otsid väga hea kaameraga ja ka muidu kvaliteetset telefoni, mille eest oled nõus maksma.

Huawei P20 Pro