Must ja pronks – miks?

Minu jaoks on Nokia 7 Plus mudeli välimus meeldiv. Piklik kere ja ümarate servadega ekraan on moodsad ja uute trendidega kaasas käimine üldjuhul kindla peale minek. Külm metall ja paras kaal tekitavad hea tunde, kui telefon kätte võtta.

Raamil, kaamera ja sõrmejäljelugeja ümber on kasutatud huvitavat pronksi tooni aktsenti. Kahjuks pean ma siin „huvitavat“ tooni negatiivses tähenduses kasutama. Küsimus on selgelt maitses, aga minu jaoks jätab selline valik kuidagi väga odavate Hiina telefonide mulje. Ei saa öelda, et see otseselt peaks olema põhjus, miks telefoni mitte üldse osta, aga Nokia oleks võinud pakkuda ka ilma sellise omapärase aktsendita värvivalikut.

Sõrmejälje paigutamisega pole õnneks trikke tehtud, see asub mugavalt ligipääsetavas kohas tagumisel küljel. Küll peab mainima, et kel on kokkupuudet kallimate mudelitega olnud, siis 7 Plusi sensor päris sinna kategooriasse ei kuulu.

Laadimiseks kasutab telefon USB-C standardit ja tore on näha, et ka kõrvaklapi pesa on alles jäetud neile, kes kaabliga ühendust eelistavad.

Puhas Android, aga mitte viperusteta

Nokia on läinud seda teed, et paigaldab enda telefonidele Google’i poolt pakutava puhta Androidi. 7 Plus mudel kuulub Android One programmi, mis tähendab, et telefonil kasutatakse alati uusimat Androidi versiooni. Sellele on uuendused garanteeritud 2 aasta vältel ning Android P kasutuselevõtt on samuti kindel.

Minu jaoks ongi Nokia trump alati olnud puhas Android. Üldjuhul tähendab see kiiret menüüd, lihtsat ja selget disaini, nii nagu see on Androidi luues mõeldud. Tänu sellele tulevad ka teistest tootjatest kiiremalt versiooni- ja turvauuendused.

Väiksed häirivad vead

Aga see on trump tingimusel, et asjad toimivad probleemivabalt. Muidu siledal teel tuli ette mitmeid konarusi – rakendused lõpetasid töö, kõrvaklappide ühendamisel Spotify hangus ning Google’i uudistevoog kadus lihtsalt ära, kui taustapilti vahetasin. Väikesed asjad, aga kui neid on palju, annab see halva maigu kogu süsteemile.

Enamikus olid need üksikjuhtumid ja tõenäoliselt sellised, mida mõned ei koge üldse ning mida on võimalik tarkvara uuendustega parandada.

Aku üllatas, kaamera mitte

Pildistamiseks on tagumisel küljel kaks kaamerasilma: tavaline 12-megapiksline ja 13-megapiksline, mis võimaldab kahekordset suumi. Esikaamera on 16-megapiksline ja sisaldab ka Live Bokeh funktsiooni, mis hägustab tausta portreepiltide tegemisel.
Kaamerate juures on koostööd tehtud Carl Zeissiga, mida kinnitab ka vastav bränding telefonil. Küll ei avalda see ülisuurt mõju piltide kvaliteedile. Nokia 7 Plus kaamera suudab teha häid pilte, kuid need ei ole päris sellel tasemel nagu Huawei P20 Pro, Samsung S9 või iPhone X.

Kuigi juba kirjade järgi peaks aku suutma kaua kestma tänu 3800 mAh mahutavusele, suutis see ikkagi mind üllatada. Minu igapäevane telefon, mille aku mahutavus on 4000 mAh, peab tavaliselt kenasti hiliste õhtutundideni vastu, kusjuures seal hulgas on tavaliselt tööpäev kehva WiFi-võrguga alas. Eeldasin samasugust kasutust ka 7 Plusiga, kuid sain hoopis parema tulemuse. Laadima pidin Nokiat alles järgmise päeva lõuna ajal, häda pärast oleks telefon vastu pidanud ka tööpäeva lõpuni. Seega väga tugev tulemus.

Kokkuvõtteks

Nokia 7 Plus on huvitav telefon. Paberi peal vaadates tundub tegu olevat igati eeskujuliku mudeliga 400-euroste telefonide hinnaklassis. Reaalsust varjutavad aga pisihädad, mida ei oskakski oodata. Kui neist mööda vaadata, on tegu siiski hea telefoniga. Tõenäoliselt pigistaksin silma kinni, kui otsiksin parajasti keskklassi telefoni, sest ükski selle telefoni miinus pole selline, mille pärast teda kasutama ei peaks.

Jah, osta,

aga see "jah" on pika miinusega. Väga hea aku ja head pildistamist segavad Androidi tarkvara viperused.

Nokia 7 Plus