Test

Täismees ja tõukerattal? Ärge jõllitage, elektrimootoriga Xiaomi on täitsa mõnus

Fotod: Tanel Meos

Mind ei huvita, et te tõukeratast laste mänguasjaks peate. Ma näen küll teie pilke, mis tõukeratta juurest minu habetunud näoni jõudes hämmingusse lähevad. Vaadake, vaadake, mina tõukan edasi, sest tõukerattal on nii palju plusse.

Esiteks on see kiirem kui jalgsi käimine, teiseks on seda lihtsam transportida ja hoida kui täiemõõdulist jalgratast, kolmandaks on sellega sõitmine nii lihtne nagu sangast kinni hoidmine, neljandaks saab natuke trenni ka teha.

See suvi olen ma peaasjalikult sõitnud ühe kerge Hudora rattaga, mis käib nelja liigutusega niimoodi kokku, et selle saab võtta rihmaga selga. Ilmselt on see mõeldud suurlinna metroodesse, et siis ülejäänud hommikune tööletulekuots läbida tõugates.

Selle Hudora parim omadus on head laagrid, mis teevad veeremise mõnusaks, aga konarlikemal Tallinna tänavatel jäävad väikesed täisrehvidega rattad hädiseks.

Seni elektriliste rataste poole vaadates on jäänud neist segased tunded. Sel suvel Geeniuses kajastatud tooliga ja tagaveoga tõukeratas oli pehmelt öeldes naljakas (kuulake seal loo lõpus olevast videost selle keti häält). Ent nüüd hakkas Klick müüma Hiinas kultusbrändi tasemele tõusnud Xiaomi elektrilist tõukeratast. On selles midagi erilist?

Hull, sa ronid sellega sõiduteele?

Xiaomi MiJia on Eestis ligi 600-eurose hinnaga elektriline tõukeratas, millel on tõesti veidi eristuv disain. Kogu kere on matja tumehalli kujundusega ja vähemalt teiste tõukerataste seas mõjub stiilsemana.

Lenkstangi küljes on väike ratas, mida keerates peaks saama “gaasi” sujuvalt juurde anda, kuid sisuliselt toimib ainult kahes asendis: mootori võimsus sisse või välja. Andsin ratast proovida nii ühele firmajuhile, kelle intervjuu Geeniuses ilmus, kui oma naabrimehele – kõigi esimene reaktsiooni oli “ohhoo, see läheb ju päris hästi edasi”.

Läheb tõesti, mu subjektiivne tunnetus ütles, et masina kiirus on kuskil 20-30 km/h ja tootja numbritesse piiludes leiabki maksimumkiirusena 25 km/h. Tallinna kõnniteedel sobib selle kiirusega sõita ainult äärelinnas, kus kõnniteed laiad ja inimesi vähem. Aga kesklinnas?

Üks päev otsustasin kõigi päevaste käikude juures naalduda üksnes Xiaomile. Sõita oli vaja sadama juurest läbi kesklinna Veerenni kanti, siis sealt Tammsaare tee pikenduse lähistele, siis tagasi sadama juurde.

Kiiver pane varakult pähe!

Sain varakult aru, et mööda kõnniteid on 25 km/h sõita vale – ohustasin jalakäijaid, pidin pidevalt äärekividest üles-alla saama ja tänavasillutisel raputas. Niisiis keerasin rahus sõiduteele, kus teepind on palju siledam. Kui Laikmaa tänaval olid kahes sõidureas bussid ja mina sõitsin nende vahelt läbi foori juurde stoppjoone ette seisma (nagu kogu Euroopas rollerid teevad), siis oli pisut kitsas. Veerenni-Tehnika ringristmikut ületades oli ka pisut kitsas.

Aga muidu on sõiduteel sellega sõitmine täiesti õige, kuigi paljud tuttavad ütlesid imestusega, et sinna ronida on hull. Ütleb ju seaduski, et jalgrattad sõidavad eraldi tee puudumisel sõiduteel ning selline elektriline tõukeratas on umbes sama kiirusega. Ning kuidas autojuhid muidu kaherattalistega arvestama õpivad, kui neid teel pole.

Ainult üks palve: kandke kiivrit, alati. Mina kandsin, alati. Pea on liiga tähtis.

Akud annavad raskuskeskme

Muide, sellest Tallinna kesklinnas risti-rästi sõitmise päevast kujunes ka minu akutest. Tõsi, ühe otsa tegin lõpus trammiga, kuhu 12,5 kg kaaluva rattaga ronida ei olnud üldse raske. Kuigi põhiline raskus on ratta alumises osas, kus on akud, mis annab sõitmisel hea raskuskeskme.

Lenkstangi ülaosas on neljast LED-tulukesest koosnev indikaator. Kui aku on täis, põlevad kõik tulukesed. Pärast umbes 8-kilomeetrist sõitu põles mul veel kaks tulukest. Tootja lubab maksimaalseks distantsiks 30 kilomeetrit ja seda tasub võtta väga jämeda tera soolaga – reaalne on vast 20 kilomeetrit.

Oma osa mõjutab kindlasti maastik, sest kallakust üles sõitmine võtab keskmisest kõvasti rohkem energiat.

Plussid ja miinused

Kokkuvõttes meeldis mulle väga, et

  • hoolimata hiinakeelsetest etikettidest on see väga lihtne ratas – ühest nupust käib ratas tööle, välja ja saab süüdata tule, pidur ja gaas on samuti lihtsad,
  • kogu ratta kere ja disain on tugev, robustne ja kena,
  • ratas arendab parajat kiirust,
  • õhkrehvid ei too iga teekonarust põlvedesse.

Mida ma tahaks veel rohkem näha:

  • akutehnoloogia lubaks suuremat kiirus ja pikemat läbisõit ilma, et ratas palju raskemaks läheks – ja siis võtan ma selle oma igapäevaseks sõiduvahendiks,
  • juba praegu oli 12,5 kg natuke palju, et seda näiteks pikemat maad käe otsas vedada,
  • parem kokkuklapitavus, et see väikeauto pagasiruumi mahuks – praegu saab vaid lenksraua ühest kohast alla voltida, aga ratas on ikka suur.

Ahjaa, muide, Xiaomil on ka hiinakeelse nimega äpp, millega saab vaadata ratta hetkekiirust, pöördeid, sõiduaega ja muud sellist. Väga tore mänguasi, aga kui aus olla, siis vajadust seda äppi avada küll pole.

Jah, osta,

sest see on väga lihtne ja mõnus ratas, kui su igapäevas on kuni 20 kilomeetrit sõite teedel, kus on 25 km/h kiirusega mõnus kulgeda.

Xiaomi MiJia

Hind599 eurot
Kust ostaKlick
Maksimumkiirus25 km/h
Sõiduulatustootja lubab 30 km, reaalsus pigem 20-25 km
Mootor ja toideharjadeta alalisvoolumootor, 36V 7800mAh 280Wh
Rattad8,5 tolli
Tuledvalge LED esituli, punane tagatuli (pidurdades vilgub)
Kaal12,5 KG
Mõõdud114 x 108 x 43 cm
Kaalupiirang100 kg
Oled sa GEENIUS, RIKAS või PRO? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.